Foto: Ülo Väli

Mari Kartau kirjutas 9. märtsil 2022 Maalehes, et kanakulli uue kaitse tegevuskava toel on metsade majandamine muutumas üha marginaalsemaks. Keskkonnaameti liigikaitse büroo juhataja Marju Erit lükkab ümber loos esitatud valeväited.

Inimtegevus on aastate jooksul looduslikku mitmekesisust ja liikide elupaiku palju mõjutanud. Seetõttu on eriti oluline praegu pöörata tähelepanu madalseisus liikide nagu kanakulli kaitsele.

Kanakull kuulub ohualtite liikide hulka eelkõige pesapaikade hävimise, toidubaasi vähenemise ja pesitsusaegse häirimise tõttu. Kuna kanakull eelistab pesitseda vanades metsades, siis on paratamatult tema elupaikadele ohuks üha suurenev raiesurve, mis toob kaasa peamiste ohutegurite võimendumise ja koosmõju. Seetõttu ei saanudki eelmise tegevuskava perioodil kanakulli arvukus suureneda.

Arvukust pole aidanud suurendada ka väike linnaparkides pesitsev kanakullide asurkond, kelle pesad on raie eest kaitstud ning kellel on rikkalik toidulaud kodutuvide näol. Metsas kooruvad kanakullid linnapuistutesse pesitsema ei lähe. Küll aga kunagistest julgetest isenditest alguse saanud linnakullide järglased julgevad ka ise linnapuistutesse pesitsema asuda.

Kindlasti pole õige väita, et kanakullide kaitsmine muudaks metsade majandamise meie majanduses marginaalseks. Kanakulli kaitseks moodustatavad uued püsielupaigad hõlmavad ligikaudu 1600 hektarit, mis on väga väike osa Eestis majandatavast metsamaast. Väljaspool kaitstavaid alasid on kanakullid kaitstud vaid pesitsusaegse raie eest, pesametsa säilimine sõltub seega maaomaniku heast tahtest. Range raiekeeld kehtib kaitstavatel aladel, kus lisaks kanakullile kaitstakse sageli ka teisi väärtusi ning seda kompenseerivad osaliselt metsatoetus ja maamaksusoodustus.

Viidatud loo  autori väide teeb murelikuks ning paneb küsima, kas liikide seisundi halvenemine ning hävimine on lõputu majandustõusu nimel aktsepteeritav. Sellise suhtumise jätkumisel on ennustada ka praegu heas seisundis metsaliikide hääbumist ja loodusliku mitmekesisuse vähenemist, mis on aastaid inimtegevuse tõttu kannatanud. Rõhutame, et looduskaitseliste väärtuste hoidmine on oluliselt odavam kui nende hilisem taastamine.

Kuna raiesurve nii kanakulli kui ka paljude teiste ohustatud liikide elupaikadele on üha suurenenud, tuleb järjest hoolikamalt kaitsta neid liike, kelle arvukus on inimtegevuse tõttu oluliselt kahanenud. Kui raiesurve ohustatud liikide elupaikades väheneb, siis ei tähenda see, et metsade majandamine muutub hoobilt Eestis marginaalseks. Vastupidise väitmine peegeldab hoolimatut suhtumist loodusesse ja selle väärtustesse, kelle kaitsmine laieneb liigikaitselistest eesmärkidest kaugemale.

Röövlindudel on tõesti oluline roll metsa sanitaridena. Murdes eeskätt nõrgemaid ja haigeid isendeid, kuna neid on lihtsam kinni püüda, hoiavad röövlinnud saakliike elujõulisena ja paljuneda saavad tugevad isendid. Samuti on lihtsam püüda arvukamaid liike, nt vareslasi, keda kohtab sagedamini kui laanepüüd või tetre.

Kanakulli kaitsest rääkides tuleb rõhutada, et kodukanade osatähtsus kanakulli saagis on tänapäeval siiski väike. Oluliselt rohkem ohustavad kodukanu rebane ja tuhkur. Kuna vabalt peetavate kanade osakaal on aastate jooksul vähenenud ja linnugripi leviku ennetamiseks tuleb kanu hoida looduslike lindudega kokku puutumast, ei ole õige vihjata, et kodukanade omanikud peaksid kanakulli kaitse tõttu nüüd muretsema. Eeskätt murravad kodukanu suve lõpus ja sügisel noorlinnud, kelle saagipüüdmise oskus on veel napp. Kanad on lihtsam saak kui looduslikud linnud ja kui nälg näpistab, väheneb ka röövlinnu hirm inimese läheduse ees. Kui Mari Kartau artiklis oli viidatud konnakotkaste tekitatud kahjudele kodulindudele, siis tegelikult on konnakotkaste põhisaagiks hiired. Seega on konnakotkaste võimalikud kokkupõrked linnukasvatajate lindudega pigem juhuslikud. Pealegi, suur-konnakotkaid on Eestis alla kümne paari järele jäänud ja neid kohtab üliharva.

On teada üksikuid juhtumeid, kus kanakull on rünnanud näiteks kotkapoegi. See, et kanakull ründab endasuuruseid linde, ei ole tavapärane olukord ja on põhjustatud toidunappusest tingitud hulljulgusest. Ühegi kotkale ega must-toonekurele teaduslikel alustel loodud kaitse tegevuskava ei too ohutegurina välja suremust röövlindude tõttu. Ka kanakull ei mõjuta ühegi Eesti ohustatud linnuliigi arvukust. Üksikjuhtumite põhjal ei ole põhjust teha üldistusi.

Täpsustamaks, kust tuleb eesmärk viia kaitstavate alade osakaal 30%-ni – see on Euroopa Komisjoni poolt heaks kiidetud keskkonnastrateegia eesmärk, et vähemalt 30% Euroopa maismaa ning merealadest peab olema kaitstud.

Kanakulli kaitse-eesmärgiks Eestis on vähemalt 50% liigi elupaikade kaitse kaitstavate alade koosseisus. See on miinimum, mida looduskaitseseadus näeb ette II kaitsekategooria liikide puhul.

Vale on väide, et potentsiaalsetel aladel ei kinnitata metsateatist enne inventuuri tegemist. Potentsiaalsete alade inventuur on vajalik selleks, et saada teada, kus näitajate järgi kanakullile sobilikes metsades need linnud tegelikult pesitsevad. Metsateatiste väljastamisel lähtub Keskkonnaamet parasjagu teada olevast infost, kas alal on kaitsealune liik (näiteks kanakull) või mitte. Lähtuvalt sellest, kas liigi pesa asub kaitstaval alal või väljaspool seda, seatakse raietele erinevad piirangud. Kanakulli elupaiga leidmisel väljaspool kaitstavaid alasid seatakse raiele vaid pesitsusaegsed piirangud. Kaitstavatel aladel kehtib pesapaikades üldjuhul raiekeeld. Raied on peatatud ka projekteeritavates kanakulli püsielupaikades ja sellest on teavitatud kõiki maaomanikke.

Väljaspool kaitsealasid ja püsielupaiku on soovitatav 100 m kauguseni pesapuust metsa mitte raiuda või teha valikraiet, et kanakull saaks pesitseda ka järgmistel aastatel. Siinjuures ongi märkimisväärselt madala arvukusega liigi kaitsel oluline roll metsaomanike heal tahtel. Nemad saavad otsustada valikraie kasuks, jättes alles ka surnud ja eri vanusega elus puid. Nii saab hoida metsa liigilist mitmekesisust ja sobivaid elutingimusi ka kaitsealuste röövlindude saakobjektidele.

Liigi kaitse tegevuskava on suuniseid andev dokument. Selle dokumendiga ei kaasne mingeid piiranguid maaomanikele. Seetõttu pole võimalik hinnata ka tegevuskava sotsiaalmajanduslikku mõju.

Inimesed saavad kaitsta kanakulli ja teisi kaitsealuseid liike, andes Keskkonnaametile teada nende kohtamisest pesitsusajal. Samuti on teretulnud teated suurtest risupesadest. Majandades ja hoides oma metsi kaitsealuste liikide sõbralikult ja vältides raieid pesitsusajal ning pesapuude lähedal, on igal sellisel valikul positiivne mõju muu hulgas meie ohustatud liikide seisundile Eestis.

Keskkonnaameti selgitav vastulause Maalehes 9. märtsil 2022 ilmunud loole “Varsti on poole rohkem kanakulle! Ornitoloogid rõõmustavad, linnukasvatajad on valvsad, metsamajandajad murelikud”  ilmus 10. märtsil Maalehes .