Nii võib seda uut lahutamatut tandemit kutsuda küll. Sellel pildil on Kleopatra kut kapi külge naelutatud. Mis see on, tahate kindlasti teada. Vaadake sõbrad ja see on uutmoodi kett – paned aga maiused sisse ja loom on vabast tahtest tundide kaupa hõivatud ning ei taha poolt sammu eemale astuda.

Nädalavahetus oli Tallinnas äge ilm – vihm, päike, rahe ja kohati sadas kogu maailma lumi maha. Pisikesel Kleopatral oli tegu, et hangedest läbi saada, aga kui see ei õnnestunud, siis lippas lume all nagu hiireke.

Hiiglane viskas end vahepeal külili ja püherdas lumes. Suur ime, et “kirp” talle alla ei jäänud, aga ta oskab juba kuidagi jälgida. Nii nad elavad – vana suur koer ees ja tilluke nooruke kutsa taltsalt kõike järele tegemas. Oleks need jalakesed vaid natuke pikemad.

Veel üks hea asi juhtus ja “Urri ja Nurri” omanik Ave, kes on juhtumisi samas töötava Kätlini emme, soovis maksta kogu Kleopatra arve, mis polnud sugugi väike ehk ligi neli tuhat eurtsi.

“Issand sa näed ja ei mürista!”

Annetused katsid selle summa ära ja sestap tänulikult keeldusin – pole ju vaja ja küll me võtame kui jänn tõesti käes. Nüüd ta soetas tillukesele tulevasele suurilmadaamile kõik vajaliku alates soojadest riietes ja lõpetades tont teab millega. Kuigi ma sellest naiste värgist suurt ei jaga, siis aitüma igal juhul. Koer läks talle väga hinge ja elas tohutult kaasa. Nii ta ütles.

Jeee! Meie võit! Takkajärele tarkus on see, et oleks ma ette teadnud ravile kuluvat summat, siis ei oleks vast seda Kolgata teed ette võtnudki. Samas jällegi paganama hea, et inimloom asju ette ei näe ja veelkord suured tänud kõigile, kes herr Surmale aitasid ninanipsu lasta.

Põhiuudise jätsin kõige lõppu. Dr. Anu Poopuu, kes Kleopatraga nii päeva kui öösel mässas, murdus lõpuks ja koerake on nüüd juba mõnda aega päris oma kodus päris oma inimeste juures. Vägev! Oli ju vahelduseks päris hea lugu? Muidugi oli ja ärgu tigedikud üldse hakaku pihta! Või andku aga takka – ei see mu tuju täna rikkuda suuda. Katame lauad!