Varjupaikade MTÜ on kolm aastat välja andnud aasta vabatahtliku tiitlit, et tunnustada kõige tublimaid vabatahtlikke. Esimesena sai tiitli Marten Lauri, teisena Raimo Nõu ja möödunud aasta lõpus valiti aasta vabatahtlikuks Jane Laumets. Persooniloo Janest kirjutas Kaidi Koort.
Varjupaikade MTÜ vabatahtlik sai Jane Laumetsast kolm aastat tagasi. Ta võttis organisatsiooniga ise ühendust, sest soovis varjupaigaloomadele hoiukodu pakkuda. „Täitsin kodulehel vabatahtlikuks saamise ankeedi ja juba mõne aja pärast anti mulle hoidu kassipojad. Olen hoiukodu pakkuja, sest see on lihtne viis aidata. Valin endale Zelose äpist loomad, kellele soovin hoiukodu pakkuda. Töötan kodus, olen kogu aeg loomade jaoks olemas ja saan vajaduse korral neid ravida.”
Jane lisab, et toetas Varjupaikade MTÜ-d rahaliste annetustega enne vabatahtlikuks saamist. „Alguses kartsin, et hoiukodu pakkumine võib emotsionaalselt raske olla, aga tegelikult nii siiski pole. Varjupaigaloomadele hoiukoduks olemine pakub hoopis rõõmu. See on omamoodi hobi, isegi eluviis.”
Vabatahtlik erinevates organisatsioonides
Aktiivne naine on varem teinud vabatahtlikku tööd mitmes organisatsioonis. Jane on praegu lisaks Varjupaikade MTÜ-le vabatahtlik Eesti Loomakaitse Seltsis, kus ta on toimetanud väga pikalt, aastaid tuleb kokku kümme. „Olen ka Eesti Loomakaitse Seltsis hoiukodu pakkuja ning aitan korraldada veel loomakaitsekonverentsi. Vabatahtlikuna on võimalik teha mitmesuguseid töid ja erinevate oskustega abiks olla. Loomi aitavatele organisatsioonidele on vabatahtlikke alati vaja.”
Suur üllatus
Jane räägib, et sai Varjupaikade MTÜ aasta vabatahtliku tiitlist teada Tallinna loomade varjupaigas, kui talle anti üle tänukiri ja plaksutati. „See oli suur üllatus, sest mind kutsuti varjupaika teisel ettekäändel. Mulle öeldi, et üks firma soovib kõikidele hoiukodu pakkujatele teha jõulukingitused. Seetõttu kutsuti mind varjupaika, aga tegelikult sain hoopis tunnustuse osaliseks,” meenutab ta.
Aktiivne naine peab Varjupaikade MTÜ aasta vabatahtliku tiitlit oluliseks. „Vabatahtlik töö, on minu jaoks tähtis. Aasta vabatahtliku tiitel annab kinnitust, et teen õiget asja. Loomad saavad abi ja nende elu muutub paremaks.”
Jane soovitab kõigil tulla vabatahtlikuks Varjupaikade MTÜ-sse. „Vabatahtlik töö on üks võimalus head teha. Saab aidata kaasa loomapidamiskultuuri paremaks muutmisele. Oluline on, et hulkuvaid loomi oleks vähem.”
Südamesse pugenud kass – Rabarbara
Jane pakub hoiukodu ainult kassidele, sest nad on nii iseseisvad loomad ja nendega pole palju tööd. „Minu juures on olnud üheksa kassi ja hetkel pakun hoiukodu kümnendale – imeilusale Bettyle, kellel on helerohelised silmad ja halli-valgekirju karvkate. Koer on palju nõudlikum seltsiline ja ma ei tea, kas oskaksin tema eest piisavalt hästi hoolitseda. Närilised on minu jaoks nii võõrad loomad.”
Aasta vabatahtlik räägib, et talle läks väga südamesse kass nimega Rabarbara, kes elas tema juures aasta. „Rabarbara leidis kodu jõulupühade ajal. Ma ei saanud aru, kuidas ta varem kellelegi silma ei jäänud ja kodu ei leidnud. Mul oli nii hea meel, et keegi Rabarbarat lõpuks märkas. Ta oli ära teeninud päris oma kodu. Rabarbara on liivakarva toonidega, väga ilus ja sõbralik kass, kes õppis hoiukodus ruttu ära, kui hea on kaisus olla ja pai saada.”
Jane lisab, et tema on ise ka loomaomanik. „Minul on kodus 6-aastane kass Larissa, kelle leidsin tänavalt mitu aastat tagasi kassipojana. Ta on täiesti tavaline ja pole tõukass. Larissal on epilepsia. Ta peab kaks korda päevas pulbristatud fenobarbitaali võtma, mis aeglustab aju ja närvisüsteemi tegevust ning hoiab ära krampide tekkimise. Lisaks krampidele on Larissal aeg-ajalt silmapõletik, mida on vaja silmasalvi või -tilkadega ravida. Tema eest hoolitsemine on andnud kogemust ja julgust aidata ka teisi haigeid loomi.”
Jane ütleb, et tema kass Larissa saab hoiukodus elavate kassidega väga hästi läbi, sest ta on sõbralik ja rahulik loom. „Larissa on minu kaashoiukodu pakkuja, kes aitab hoiuloomal aru saada, et inimest pole vaja karta. Samuti õpetab Larissa kassipoegadele kassiasjade tegemist, mida mina õpetada ei oska.”
Rõõmu rohkem kui muret
Aasta vabatahtliku sõnul käivad kasside aitamise juurde nii rõõmud kui ka mured. Ta peab kõige suuremaks rõõmuks kassidele päriskodude leidmist. „Suuri probleeme polegi ette tulnud, sest ei ole endale võtnud nii haigeid kasse. Üks mure oli selline, et võtsin endale hästi väikesed kassipojad, kellel tekkis kõhulahtisus. Pidin kassipojad kahjuks viima tagasi varjupaika, sest ei teadnud, kuidas nendega toime tulla. Hiljem selgus, et kassipojad pididki ravi saama. Varjupaikade MTÜ töötajad on mõistvad ja tulevad mure korral kohe appi.”
Jane arvab, et hoiukodu kõige tähtsam ülesanne on looma sotsialiseerimine. „Oluline on õpetada inimesega kooselamise reegleid. Söötmine ja jootmine on iseenesest mõistetavad. Paljud kassid on alguses väga kartlikud, aga mingi aja möödudes hakkavad inimese vastu ise huvi tundma ning muutuvad uudishimulikuks. Kassipoegadega on hästi lihtne olnud, sest nemad usaldavad inimest. Täiskasvanud kassidega on keerulisem, aga loomad ongi erinevad. Kõikidest kassidest on võimalik teha paikassid. Peab olema kannatust, loomale tuleb aega anda,” selgitab aasta vabatahtlik.
Armastab raamatuid
Lisaks Varjupaikade MTÜ vabatahtlikule tööle on Jane elus tähtsal kohal Luisa tõlkebüroo ja Koolibri kirjastus, kus ta töötab tõlkijana. Jane tõlgib peamiselt inglise ja soome keelest eesti keelde. „Mulle meeldib, et olen saanud tõlkijana teha tööd, mis on seotud loomadega. Näiteks olen tõlkinud mitmeid raamatuid, kus õpetatakse, kuidas loomi pidada. Minul on hea töö, mida saan kodus teha ja samal ajal hoolitseda loomade eest.”
Janele meeldib vabal ajal väga raamatuid lugeda ja käia ujumas. „Lugesin hiljuti ingliskeelset raamatut ühest perekonnast, kes võttis endale kutsika, keda oli kasutatud võitluskoerte treenimisel nii-öelda söödana ja kellel olid kohutavad vigastused. Sellised lood lähevad väga hinge. Hea, et leidub inimesi, kes pööravad tähelepanu ka loomadele.”
Varjupaikade MTÜ Janest
Jane on väga väärtuslik vabatahtlik, sest hoiukodu pakkumine võib sõna otseses mõttes päästa elu. Tema juures on hoiul olnud nii täiskasvanud kassid kui ka kassipojad, terved ja haiged, sõbralikud ja sotsialiseerimata loomad. Jane on suurepäraselt hoolitsenud kõigi eest – ta on neid sotsialiseerinud, terveks ravinud ja koju saatnud. Tundub, et Janel on mingi eriline võime ka kõige arglikumad kassid mõnusateks nurrumootoriteks muuta. Jane peale saab alati loota, sest ta on seda tüüpi inimene, et kui ta on midagi juba lubanud, siis kindlasti täidab ta antud lubadust. Jane on väga kogenud loomapidaja, vastutustundlik ja abivalmis – kui vähegi võimalik, siis ta aitab. Meil on tõeliselt vedanud, et Jane kuulub Varjupaikade MTÜ perre!
Kui soovid ka loomi aidata, siis täida vabatahtliku avaldus SIIN.
Lugu ilmub Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2023/1 numbris. Autor: Kaidi Koort
