Jahipidamine arvatakse olevat suur osa inimkonna ajaloost, koopamaalingud, mis kujutavad jahtimist, on kümneid tuhandeid aastaid vanad. Mitmed uuringud on kinnitanud, et inimesed pidid oma levikul põhjapoolsetele aladele elama üle raskeid tingimusi ning eluspüsimiseks kasutama teiste liikide ihu, olgu see siis nende söögiks tarbimine või nende tiheda karvkatte kasutamine külma vastu. Mõnede allikate andmetel on küttimine tihedalt seotud ka pikalt kestnud jääajaga, mille lõpp lubas rännet põhja ning võimaldas ellujäämist loomade jahtimise abil. Viimase jääaja lõpust on tänaseks möödunud pea 12 000 aastat ning meie planeet on selle ajaga läbi teinud suuri muutuseid: temperatuurid on kõrgemad, jääkiht on sulanud, looduslik mitmekesisus on suurem, inimtsivilisatsioon on muutunud. Oleme praeguseks läänemaailmas loonud muljetavaldava ühiskonna koos stabiilse infrastruktuuriga, sotsiaalsete garantiidega ning tervishoiuga. Meie toiduahel on stabiilne ning külluslik.

Kuid mis on saanud jahipidamisest?

Kaasaegne jahindus erineb varase inimese jahipidamistavadest mitmel viisil:

Eesmärk: Varased inimesed jahtisid loomi peamiselt ellujäämiseks, kuna jahipidamine pakkus neile olulist toiduallikat ja materjale riietuseks, peavarjuks ja tööriistadeks. Tänapäeval on jaht muutunud enamasti meelelahutustegevuseks kas spordi- või trofeejahi näol.

Meetodid: Varased inimesed kasutasid jahiloomade püüdmiseks primitiivseid jahimeetodeid nagu oda, vibu ja nooled ning püüniseid. Nad tuginesid oma füüsilistele võimetele ja teadmistele loomade käitumisest, et saaki kätte saada. Kaasaegsel jahipidamisel kasutatakse tavaliselt tulirelvi, täiustatud relvi ja tehnilist varustust, mis võimaldavad jahimeestel saavutada suuremat efektiivsust ja ulatust. Üks hea näide on vibu, mis on algelisest, väikese täpsuse ning laskeulatusega abivahendist arenenud väga täpseks ning võimsaks relvaks ning mille kasutamine jahis täna on täielikult meelelahutuslik.

Ulatus ja mõju: Varase inimese jahipidamine oli tavaliselt väikeulatuslikum ja lokaalsem, põhjustena võib välja tuua metsikute liikide väljaküttimise ja kariloomadega asendamise, uutele aladele liikudes kohaliku ressursi ekspluateerimine ning saakloomade rändemustrit kopeerides enda liigi leviku tagamine. Tänases lääne ühiskonnas puudub selline vajadus, vastupidi, oleme tunnistajaks suurimale inimtegevusest tingitud liikide väljasuremisele. Kaasaegne jahindus toimub hoopis suuremal skaalal ja hõlmab kaubandushuvisid, organiseeritud jahiturismi ning trofeede kogumist. See mõjutab oluliselt loomade populatsiooni ja ökosüsteeme.

Looduskaitse ja eetika: Kaasaegset jahindust reguleerivad sageli seadused ja määrused, mis on suunatud looduskaitsele ja säästvale loodusvarade majandamisele. Paljud riigid on kehtestanud jahihooajad, saagikvoodid ja litsentsisüsteemid, et tagada vastutustundlik jahipidamine ja kaitsta ohustatud liike. Vaatamata kehtestatud piirangutele ja raamistikele reaalsuses loomade arvukus looduses väheneb ning ohustatud liikide isendeidki jätkuvalt kütitakse. Varastel inimestel selliseid regulatiivseid raamistikke ei olnud ning nende jahipidamistavad olid tingitud ellujäämisvajadustest.

Inimkonna arvukus on viimase 100 a jooksul kasvanud üle 4 korra, jõudes tänaseks 8 miljardini, inimkonna tegevuse mõjul on hävinenud 83% metsikust imetajate populatsioonist, 80% mere imetajatest ning üle 15% kaladest. Üle poole sellest muide viimase 50 aasta jooksul!

Ameerika Ühendriikide Teaduste Akadeemia toimetiste (PNAS) poolt 2023. aasta veebruarikuus avaldatud uuringu kohaselt moodustab looduslik vee-ja maismaaimetajate populatsioon vaid alla 6% imetajate kogumassist. See tähendab, et inimesed koos kari-ja koduloomadega moodustavad 94%.

Sellise kontrasti taustal tekib tahes-tahtmata küsimus kas üldse mingisugune jahipidamine arenenud ühiskonnas saab olla eetiline? Rääkimata liikide säilitamise ning loodusliku mitmekesisuse seisukohast vaadatuna aktsepteeritav. Kaugetes regioonides elavad hõimud sõltuvad jahipidamisest ning kasutavad siiani primitiivseid meetodeid, kuid läänemaailmas on siiani  stabiilne toiduvarustus ning jaht üksikutele allesjäänud liikidele ei ole põhjendatud! Iga teise liigi vaatenurgast oleks loogiline piirata inimeste arvukust!

Vastus küsimusele on lihtne: tänases (lääne)maailmas ei ole mingit toitainelist vajadust jahti pidada. Arvukuse piiramisest ei saa eelpool mainitud numbritest lähtudes loogiliselt juttugi olla. Ulukikahjud on inimese kahjude kõrval keskkonnale olematud ja täiesti lühinägelikult mõtestatud. Loodusel on täpselt samaväärne õigus elule kui inimesel ja sageli on ulukikahjud inimese enda tegevusest või tegevusetusest tingitud, saak on järelvalveta või on elupaikade hävitamise tagajärjel ulukid sunnitudki migreeruma juba inimeste poolt asustatud aladele. Seega on jahiks vaid kaks põhjendust: raha ning sport.

Jahi majanduslik pool sisaldab endas lubade väljastamise tasu laekumist riigile, jahiturismis ringlevat raha (majutus, transport, jahivarustuse laenutus, toitlustus jne.) ning varustuse ja jahisaaduste müügist saadavat tulu, mille osakaal SKP-st on imeväike ning mida vähendavad veelgi jahindusega seotud projektidele väljastatavad toetused. 

Jahinduse majanduslik kasu ühiskonnale on seega olematu, kuid kahju keskkonna vaatenurgast hindamatu. Peaksime jahinduse aktsepteerimise asemel toetama maapiirkondades jätkusuutlike projektide algatajaid ning metsaomanikke, kes soovivad elurikkust säilitada ja kaitsta ulukite populatsiooni.

Sportlikust vaatenurgast võiks jahi puhul välja tuua füüsilise liikumise, planeerimise, püüniste tegemise ja nö. meeskonnavaimu, aga tänaseks on kõik see asendunud tehnoloogiliste vahendite kasutamisega ning tihtilugu ei välju jahimehed oma sõidukist enne saagi tulistamist. Jahi pidamiseks kasutatakse treenitud jahikoeri, GPS seadmeid, optilisi sihikuid jne.

Keskkonnaaktivist ja autor Eduardo Goncalves toob oma teoses „Trophy hunters exposed“ välja, et sarimõrvarid ja trofeejahtijad on hirmuäratavalt sarnased:

„Kui politsei tungis kuulsa sarimõrvari Ed Geini koju, avastati tema valdustest hulk inimkeha osi, mida ta oli trofeedena hoidnud. Sealhulgas leiti prügikast ja toolid mis olid tehtud inimnahast, kausid koljust, maskid inimnägudest, mitmeid organeid karpides ja palju muud. Geini kuriteod olid nii jõledad ja õõvastavad, et kogenud ametnikud, kes olid varem uurinud mitmeid mõrvajuhtumeid, teatasid pärast Geini inimtrofeede nägemist ärevusest, paanikahoogudest ja õudusunenägudest.“

Süvenedes innuka jahimehe ellu – ühe sellise, kes jälitab ja tapab loomi ego rahuldamiseks ja lõbuks – leiame väga õhukese piiri Geini jubeda maailma ja nende oma vahel. Tegelikult on ainus eristatav vahe ohvri liik.

“Nii sarimõrvarid kui ka jahimehed tunnevad vajadust hoida mälestusi oma ohvritest. Tapmine on sõltuvust tekitav ja üks ohver pole kunagi piisav vägivalla janu kustutamiseks. Nad otsivad kuulsust, tähelepanu ja kurikuulsust. Tapmised on etteplaneeritud ning iga tilga verega kaasneb adrenaliinilaks, võimutunne ja domineerimine. Ohvri jälitamine tekitab erutust. Tapmine muutub sunduseks. Paljud dokumenteerivad oma tapmisi fotode või videote abil, et hiljem end „premeerida“.”

Tihtilugu uhkustatakse seltskonnas oma tapmislugudega ja trofeedega, et saavutada soovitud reaktsioon ning kinnitus. See pakub sarimõrvarile või trofeejahtijale võimutunnet, uhkust ning tunnustust.

Kirjeldatud raamat toob välja ka fakti, et kümnendi jooksul, vahemikus 2004a.- 2014a. tapeti maailmas 1.7 miljonit trofeelooma, kellest 250 000 olid ohustatud liigi esindajad. Seega ei tunne trofeejaht mingeid piire, vastupidi, mida eksootilisem loom, seda suurem summa välja käiakse, et isendit tappa saaks.

Kuidas on lood jahiga Eestis?

Keskkonnaagentuuri andmetel elas Eesti aladel 2022 a. umbes 11 000 põtra, 12 000 metssiga ning vaid 900 karu, 450 ilvest ja 250 hunti.

Jahimehi on aga 15 000. Ulukite seireandmete kogumisel kasutatud meetoditeks on: küttimisstatistika, ruutloendus, sõraliste pabulaloendus, jahimeeste hinnang arvukusele, ulukivaatlused, ulukikahjustused, kütitud isendite info. Jahimeestel on kohustus seire käigus koguda ulukite ja nende jälgede vaatlusandmeid, kaardistada koprapesakondi, teha ruutloendust ja koguda bioloogilist materjali kütitud ulukitelt. Samuti tuleb kord aastas esitada andmeid küttimistulemuste kohta, hinnanguid ulukite arvukusest ning muud statistikat. Seega tuginevad seireuuringud suuresti jahimeeste enda poolt esitatud andmetele ning arvutusmeetodid on kaudsed ja huvitatud osapoolte poolt vägagi mõjutatavad.

2022 a. hooajal tapeti 4 526 põtra. Eesti Jahimeeste Seltsi presidendi Margus Puusti sõnul on tänane põtrade arvukus võrreldes 2018. aastaga kaks korda väiksem. Põdrakahjudena tuuakse tihti välja noorte puude kahjustamist raielankidel, kuid jäetakse rõhutamata asjaolu, et Eestis on üle 90% lageraiemajandus, mis hävitab põtrade looduslikku elukeskkonda ning selleks ei ole inimene ühegi looma luba küsinud. Seega on kahju loodusele raiete näol lugematuid kordi suurem sellest, mida teevad põdrad istutatud puudele. Jabur on olukord, kus lageraie tellija ei arvesta loodusele tehtud kahjuga, ei arvesta ühegi teise liigiga kui nende elupaiku hävitab. Samas toetuvad jahimehed oma põhjendustega tugevalt just loodusliku populatsiooni ohjamisele, olles veel lisaks mõnel juhul ise ka raie tellija rollis. Me ju ei tõsta inimesi jõuga tänavale, ei müü nende kodu maha ning igaks juhuks veel ei lase neid maha, et nad ei tuleks uut omanikku tülitama, see oleks absurdne, kuid täpselt seda teeme me loomadega.

Huntide arvukus on väga väike, seireandmetele tuginedes maksimaalselt 250 isendit kogu Eesti peale, ning kahjudest rääkides toob ka keskkonnaagentuur välja, et näiteks lambakahjude puhul on juhtumid ikka ja jälle farmides, mille omanikud ei ole motiveeritud kahjusid ennetama. Seega ei saa me rääkida sellest, et hunt põhjustab kahju, kui inimene piltlikult katab talle pidulaua, pannes saakloomad kinnisele alale kokku, võimaluseta end kaitsta või varjuda. 2022a. IV. kvartalis oli statistikaameti andmetel Eestis 63 100 lammast. Inimeste arv 1 365 884 ning hunte arvatakse olevat 250. On tähelepanuväärne, et huntide populatsiooni arvutamisel kasutatakse nähtud kutsikatega perekonna kümnega korrutamise meetodit, mis on mitmete asjatundjate väitel ebatäpne, sest karjad on täna pigem 5-6 liikmelised ning tihti on märgatud ka üksikuid, karjata isendeid. Seega tundub tegelik Eesti aladel elavate huntide arvukus olevat tunduvalt väiksem.

Kuigi jahimeeste huvides on meediat võimendina kasutades maalida pilt suurest hulgast huntidest Eesti aladel ning tohututest kahjudest, siis eelpool toodud numbritele tuginedes võib kindlalt väita, et probleem hundi tekitatud kahjudest on kunstlik ning ainus tegelik kannataja on hunt ise.

Jätkuvalt ei saa me tõsiseltvõetavalt rääkida ulukikahjudest, sest igal loomal on õigus elada, õigust toidule ja puhtale veele – sellele, mille inimene oma tegevusega nende jaoks on hävitanud. Raietejärgselt asendatakse looduslik uuendus peamiselt istikutega, mistõttu ei ole ulukitel toitumiseks lihtsalt muid valikuid kui nende noorte puudega maiustada. Kas see tõesti tähendab, et ka need vähesed allesjäänud isendid on vaja meie enda mugavusest tappa?

Rääkides ükskõik millistest kahjudest ei saa lahenduseks olla elav maha lasta vaid seetõttu, et nad järgivad oma looduslikku instinkti elada.

Kirjutas Martin Enn, Loomuse vabatahtlik

LUGEJATE LEMMIKUD:

VIIMASED UUDISED:

Saada vihje, foto või video!

Kontrolli kiipi

Jälgi meid sotsiaalmeedias

VEEL PÕNEVAT LUGEMIST: