Jäätükiks külmunud koerake sai kiiresti abi ja leidis kodutee taas üles

Jõulukuul ma reeglina halbu ja kurbi lugusid püüan vältida, et nii teie kui enda meeleolu säästa. Tänavune sügis oli karm ja taolist vigastatud loomade armeed naljalt ei mäletagi. Valdavalt siiski olid head lõpud neilgi lugudel kui mõned üksikud juhud välja arvata, mil praegune veterinaaria tase lihtsalt ei võimaldanud ohvritele eluvaimu taas sisse puhuda. Tänane lugu kuulub aga kahtlemata “heade lugude” kategooriasse, sest selles figureerivad head inimesed, kes ka hädasolevatele loomadele kaasa tunda mõistavad.

Siiri Reinola võttis eile lapsed ühes ja läks Viimsis mere äärde tavapärast jalutuskäiku tegema. Üsna Noa resto lähedal kivimuulil märkasid nad ühe kivi peal miskit imelikku. Kaugelt vaadates ei saanud nad esmalt arugi kellega tegu, aga lähemale jõudes hakkas imepisikese koerakese kontuur aina selgemalt välja joonistuma.

“Kuidas ta sinna sai? Ujus või? Sellise külmaga,” vaevas Siiri oma pead. Täiesti uskumatu lugu, sest koer oli tõesti keset merelaineid kivi peale tardunud ja värises seal nagu haavaleht. Mainin veel, et see polnud teps mitte kalda lähedal vaid ikka päris-päris kaugel. Pisipoeg Franz hoidis emme ligi, aga 14-aastane Roco tormas pikalt mõtlemata merre ja haaras hädasoleva pomeriani sülle. Ema sõnul olevat Roco väga suur loomasõber ja poiss päästaks ära kõik maailma loomad kui see vaid tema võimuses oleks. Üldse ei imestaks kui taoliste iseloomujoontega mehest aastate möödudes loomapääste valdkonnas veel ja veel kuulete.

Foto: Erakogu

Õnneks polnud seal sügav, aga jalad olid ikka poolde põlve märjad küll. Roco võttis kaelast salli ja mähkis lõdiseva tegelase hoolega selle sisse. Seejärel hakati ümberkaudseid maju läbi käima, aga koerakest keegi omaks ei tunnistanud. Nõu küsiti isegi Loomade Kiirabi Kliinikust ja sealt õpetati kuidas jäätunud looma üles sulatama peaks. Oi ta karvastik oli ikka korralikult jäätükke täis ja pole kahtlustki, et korra või paar kukkus ta päris kindlasti vette.

Koju jõudes sulatati koerake fööniga üles ja söödeti kõht korralikult täis. Kiirabi kliiniku administraator Kristina Siimann uuris maad, et kas Loomapäästegrupp saaks hädalise nende juurde ülevaatusele tuua ja arve tasumise enda kanda võtta? Paraku oli mul maailma tähtsaim asi pooleli ja lubasin, et umbes tunni pärast saaksin minna. Kui loom on hädas, siis Kristina on aga maailma kõige kannatamatum inimene ja selline vastus teda mõistagi ei rahuldanud. Eelisolukorras on naised, kellel on mees varnast võtta ja nii ta oma kalli (loe: vaese) kaasa kohe koerale järele kupataski. Ei mingit vastu vaidlemist!

Kliinikus mingit suurt häda ei leitud ning tänu Siiri ja Roco ainuõigele käitumisele polnud tillukesel meremehel isegi korralikke alajahtumise tunnusmärke mitte. Üks hammas oli millegipärast lahti ja see tuli piltlikult öeldes suisa iseenesest ära kui dr. Anu Poopuu ta suud uuris ja korraks käe vastu pani. Midagi seal valesti on ja omanik peab oma hoolealusega hambaarstile minema kuid kõik ülejäänu tundus täitsa tipp-topp olevat.

Koerake mässiti siiski uuesti sooja teki sisse ja pandi puuri üleelamistest toibuma. Mida aeg edasi, seda soojem tal hakkas ja varsti oli kogu kliinik kiledat hädakisa täis, sest puuris ei tahtnud ta kohe üldse olla. Kristiina võttis tegelase siis sülle ja imiteeris registratuuris töö tegemist.

Kiip ja registrikanne on ühed ilmatuma kasulikud asjad ning õnneks olid koeraomanikud need vajalikud toimingud korralikult ära teinud. Cooper siis koeral nimeks ja omanik sai koheselt oma sõbrakese seiklustest teada ning võttis suuna kliinikusse, et eksinud hing taas koju tagasi viia.

Mis siis aga ikkagi juhtus? Omaniku sõnul jalutanud temagi koos koeraga Miiduranna sadamas kui korraga oli Cooper nagu tina tuhka kadunud. Otsimisest tulu ei tõusnud ja mure hakkas aina rohkem pead tõstma. Küllap koer vantsis mitte kalda vaid mööda muuli mere poole ning jäi kivide varju. Needsamused jäätunud suured kivid aga tõidki häda kaela ja arvatavasti Cooper libastus, kukkus vette ja siis rahmeldas end järgmisele kivile, mis juba täitsa keset vett jäi. Ime, et ta sinna peale üldse ronida suutis, sest kivid olid ikka korraliku jäämütsi all ning nendel turnimine käiks üle jõu isegi inimesele.

Loomapäästegrupilt ei tahtnud kliinikurahvas sedapuhku sentigi ja sestap ei pea seda ka teilt lunima hakkama. Ühes Eesti peres jääb lein koos omajagu kurvemate jõuludega olemata ja sai vast päris tore loomalugu kokku. Minu arust küll ja lisaks on siin ka paar tarkusetera peidus. Esiteks tagab ise sekkumine hädalisele kõige kiirema abi, sest selleks ajaks kui oleksin linna teisest otsast kohale jõudnud, oleks Cooper võinud juba sada korda vette kukkuda, veel rohkem ära külmuda või suisa uppudagi. Ja teiseks pange ikka oma lemmikutele kiip ning kandke andmed registrisse ka – see kümnekordistab võimalusi, et oma sõbrakese kibekiirelt tagasi saate. Lisaks muutub see vast paari aasta pärast nagunii ka üleriiklikult rangelt kohustuslikuks ning targem on juba aegsasti uue korraga harjuma hakata.

Loomapäästegrupp tänab Siirit ja Rocot, et nad Cooperit hätta ei jätnud ning tal jääkamakaks külmuda ega uppuda ei lasknud. Mõistagi kniks ja kraaps pisipoeg Franzile, kelle targal juhtimisel ja näpunäidete järgi kogu päästeaktsioon korraldati.