Hoolivuse fassaad

Viimastel aastatel on üha enam räägitud sellest, kuidas tööstused kohandavad oma kuvandit vastavalt ühiskondlikele ootustele. Kui inimesed muutuvad teadlikumaks loomade kohtlemisest ja nõuavad eetilisemaid lahendusi, reageerivad ettevõtted sageli mitte süsteemseid muutusi tehes, vaid kommunikatsiooni korrigeerides. Nii tekibki nähtus, mida tuntakse loomade heaolu pesuna.

Loomade heaolu pesu (animal welfare washing) eesmärk on jätta mulje, justkui oleks loomade heaolu ettevõtete tegevuse keskmes, kuigi tegelikkuses on tehtud muutused pealiskaudsed või illusoorsed. Eesmärk ei ole loomade elu päriselt parandada, vaid säilitada avalikkuse heakskiit ja praegune ärimudel. See on sarnane rohepesuga (green washing), kus ettevõtted näitavad oma keskkonnaalaseid jõupingutusi suuremana ja mõjukamatena kui need on. Mõlemal juhul on eesmärk tarbijate murest majanduslikku kasu saada, ilma kahjulikes tavades sisulisi ja kulukaid muudatusi tegemata.

Ettevõtluse puhul on oluline meeles pidada, et selle peamine eesmärk on kasumlikkus. Ärimudelist sõltumata on tegu äritegevusega. Kui kasumlikkus on keskne siht, tekib loomade heaolu esikohale seadmisel olemuslik vastuolu ettevõtte põhiloogikaga. Loomade heaolu tõstmine on ettevõttele ebamugav, kulukas ja kujutab endast selget riski kasumlikkusele.

Kuidas heaolupesu välja näeb?

Heaolupesu võib väljenduda mitmeti ning tihtipeale jääda ka täiesti märkamatuks. Seda enam, et oleme kõik sellega niivõrd harjunud.

Pehmete väärtuste rõhutamine – hooliva kuvandi loomine. Kasutatakse sõnakõlksusid nagu “armastusega kasvatatud”, “justkui oma pere”, “hoolime loomadest” ning näidatakse loomi, kes elavad avarates taludes ja kepslevad rohelisel murul. Tegelikkus on sageli sootuks teine – üldiselt on ikka tegemist intensiivse tootmisega, kus reaalsed tingimused on hoopis teistsugused ja tihti lausa risti vastupidised.

Teiste näiliselt seotud väärtuste rõhutamine. Juba sõnad “eestimaine” ja “kodumaine” tekitab tunde, et lehmakesed kekslevad aasal ja kanad võtavad suvist päikest. Tegelikult.. Piltidel ja reklaamides näidatakse tihtipeale rohelisi karjamaid, kuigi loomad veedavad kogu elu siseruumides.

Kosmeetilised muudatused, loomade kannatusi vaevu mõjutavad muudatused presenteeritakse suure edasiminekuna või revolutsioonina. Lisatakse näiteks rikastuselemente (nt mänguasju) – kes siis ei tahaks mängida ja lõbutseda kitsikuses tapatalguid oodates?

Probleemide ümberraamistamine – kui kriitika suureneb, siis nihutatakse fookust. Näiteks rõhutatakse, et need on vaid üksikud juhtumid või ettevõtjad, kuigi tegemist on süstemaatilise probleemi ja standardiga. Palju kasutatakse hirmutamistaktikat – kui suurendame heaolu, siis kõik läheb kalliks ja inimesed jäävad nälga.

Suure eesmärgi välja kuulutamine ilma tegeliku plaanita. Näiteks kuulutatakse välja, et liigutakse samm-sammult loomade heaolu suurendamise poole, samas ei ole reaalselt tegevuskava, samme ega investeeringuid.

Kuidas heaolupesu ära tunda?

• Küsi, kas muudatus parandab loomade elu või parandab ettevõtte kuvandit.
• Vaata, kas standardid on konkreetsed, mõõdetavad ja sõltumatult auditeeritud.
• Mõtle, kas pakendil nähtav idüll on tüüpiline või pigem erandlik.
• Jälgi, kas ettevõte räägib ka ebamugavatest teemadest või ainult “armastusest”.

Miks on heaolupesu probleem?

Heaolupesu ei ole lihtsalt eksitav turundusvõte – see õõnestab tegelikke pingutusi loomade elu parandamiseks ja takistab ühiskonda liikumast eetilisema ning jätkusuutlikuma toidusüsteemi suunas.

Esiteks suunab heaolupesu tähelepanu kõrvale süsteemsetelt probleemidelt. Räägitakse detailidest – suuremad puurid, natuke parem sööt, mõni mänguasi –, aga probleem pole detailides, vaid süsteemis endas. See on nagu põleva maja puhul keskenduda küsimusele, mis värvi on kardinad, või üritada põlevat maja kustutada kruusi või lusikaga vett visates. Justkui teeks õiget asja, liiguks õiges suunas, aga mitte õigesti.

Teiseks loob heaolupesu vale turvatunde. Tarbijad, kes soovivad teha eetilisemaid valikuid, usuvad, et hooliv turunduslahendus või heaolule viitav sõnakasutus tähendab loomadele tõelist erinevust. Tarbija südametunnistust rahustatakse, kuigi loomade kannatus jääb praktiliselt samaks.

Kolmandaks aitab heaolupesu tööstusel säilitada status quo’d. Kui avalikkus usub, et oluline osa probleemidest on juba lahendatud, kaob surve teha sisulisi muutusi – näiteks vähendada karjade suurust, lõpetada noorte loomade rutiinne hukkamine või liikuda järk-järgult taimepõhiste alternatiivide poole. Nii aeglustab heaolupesu üleminekut süsteemile, mis oleks nii loomadele, inimestele kui keskkonnale terviklikult parem.

Neljandaks moonutab heaolupesu avalikku arutelu. Nii näiteks on Euroopa Liidu poliitikad tihti suunatud tarbijale läbipaistva info tagamisele, kuid tarbija eksitamine heolupesuga on üks küsimus, milles probleemi ei nähta.  Õigupoolest on loomade heaolu puudutavad küsimused järgmise aasta plaanidest täiesti välja jäetud. Euroopa Liit muretseb näiteks selle pärast, et tarbijad ei saavat aru, et veganburger on taimne, ning seetõttu hääletas Euroopa Parlament hiljuti reegli poolt, mis keelaks taimsete toodete nimetamist muu hulgas veganburgeriks või veganvorstiks. Sellised topeltstandardid aitavad tööstusel normaliseerida praktikaid, mis ei võimalda loomadele kunagi päris heaolu.

Viiendaks on intensiivtootmisega seotud probleemid süsteemi sisse kirjutatud ega kao kosmeetiliste heaolusammudega kuhugi, nt zoonoosid, antibiootikumiresistentsus, keskkonnareostus. Seejuures vajab loomse toidu tootmine pidevat subsideerimist ehk maksumaksja rahaga peale maksmist. Hetkel on loomade ekspluateerimisel põhinevaid tooteid võimalik nii soodsalt osta vaid seetõttu, et riigid toetavad loomatööstusi liiga suurel määral. Niisiis on olemuslikult tegu süsteemiga, mis ei ole jätkusuutlik – ilma toetusteta ei ole ettevõtjatel võimalik olla kasumlik – ning samal ajal tekitab palju kannatusi ja tõstab ülemaailmsete kriiside ohtu.

Mis oleks lahendus?

Loomaõiguslikust vaatenurgast ei ole loomade kasutamisel õigustust mitte mingisugustel tingimustel. Heaolupesu kinnistab aga ideed, et loomade äriline ekspluateerimine on eetiline, kui tingimusi “pisut parandada”. See lükkab kõrvale põhimõttelise küsimuse: kas loomade kasutamine üldse on õigustatud?

Lahendus seisneb aususes ja süsteemsetes muutustes:

1. Aus ja läbipaistev kommunikatsioon. Tarbijatel peab olema selge arusaam loomade tegelikest pidamistingimustest. Reklaam peab olema faktipõhine: kitsad hallid ruumid, geneetiline aretus, noorte loomade hukkamine ja liikumisvõimaluste puudumine, mitte ideaal sellest, milline olukord olla võiks.
2. Taimepõhiste alternatiivide toetamine. Taimsed toidud ei vaja heaolupesu, sest need ei põhine elusolendite kasutamisel. Taimsete alternatiivide toetamine vähendab otseselt loomakasvatuse mahtu ja seega ka loomade kannatusi. Samas ei välista see automaatselt rohepesu võtete kasutamist.
3. Kogu toidusüsteemi ümberkujundamine. Vajalikud on poliitilised ja majanduslikud otsused, mis toetavad loomatööstuse mahu vähendamist, taimse toidu tootmise kasvu, innovatsiooni. Kui praegu loomatööstusele antavad toetused suunata hoopis ettevõtjatele, kes soovivad alustada taimset tootmist või loomade kasutamisel põhinevalt tootmiselt üle minna taimsele tootmisele, võidaksid tegelikkuses kõik. Kuna taimsete toiduainete tootmine on soodsam kui loomade kasvatamine, ei vajaks taimne toidusüsteem ka tulevikus sellisel määral subsideerimist, nagu täna loomsete toiduainete hindade kunstlikuks allhoidmiseks toimub.

Eelnev ei tähenda, et heaolu parandamisel puuduks täiesti mõju – konkreetsele loomale võib väike kergendus olla märkimisväärne ning arvestades ekspluateeritavate loomade tohutuid numbreid, omavad ka heaolu parandamiseks tehtud sammud tööstuses sündivatele ja elavatele loomadele äratuntavat mõju. Siiski on oluline mõista, et isegi parimad heaolustandardid ei lahenda põhiprobleemi: süsteemi, mis toimib ainult siis, kui loom on võimalikult odav ja efektiivne tootmisühik. Seetõttu on ainus tõeline lahendus liikuda järjekindlalt loomatööstuse mahu vähendamise poole ja ehitada üles toidusüsteem, mis ei põhine ekspluateerimisel.

Vaata, loe, kuula

“Hogwood: A Modern Horror Story” (2020)

“Hogwood” paljastab, kui sügavalt on loomade kannatused sisse kirjutatud tänapäevasesse intensiivtootmisse. Filmis olevad kaadrid – kitsad ruumid, vigastatud ja haiged loomad, surnukehad elusate kõrval – näitavad, et isegi Suurbritannia rangeks peetud heaolustandardid ei suuda kaitsta farmiloomi süsteemsete probleemide eest. Dokumentaal rõhutab, et tegu ei ole erandjuhtumiga, vaid tööstuse tegelikkusega, mida “kõrged standardid” ja sertifikaadid sageli varjutavad.

“Matilda and the Brave Escape” (2024)

Tegemist on tõsielusündmustel põhineva, südamliku ja inspireeriva lühifilmiga, mis jutustab farmist põgenenud sea Matilda uskumatust teekonnast. Pärast põgenemist tõi Matilda oma põrsad ilmale lähimas metsas, päästes nii iseenda kui ka oma pojad kindlast surmast. Film esitab tema loo sooja, peresõbraliku animatsioonina, kuid ilma loomi liigselt inimlikustamata. Matilda elab nüüd oma poegadega Surge’i varjupaigas.

“Dominion” (2018)

“Dominion” on Austraalia dokumentaalfilm, mis on filmitud peamiselt droonide ja peidetud kaameratega Austraalia tapamajades ja intensiivfarmides. Filmi eesmärk oli paljastada läbinähtamatu ja julm süsteem ning näidata, mis tingimustel loomad reaalselt elavad ja kuidas nad tapetakse. Filmile loevad peale tuntud veganid: näitlejad Joaquin Phoenix, Rooney Mara ja Sadie Sink ning laulja Sia.

“Earthlings” (2005)

“Earthlings” on Ameerika dokumentaalfilm, mis käsitleb loomade kasutamist inimkonna poolt toidutööstuses, meelelahutuses, moes ja teaduses. Film sisaldab salakaameratega filmitud kaadreid, mis kajastavad maailma suurimat tööstusharude igapäevast loomade ekspluateerimist. Filmile loeb peale näitleja ja veganaktivism Joaquin Phoenix.

“Loomade vabastamine” – Peter Singer (tõlgitud 2021)
“Animal Liberation” (1975, 2023)

Tegu on esimese raamatuga, mis juba 1975. aastal kirjeldas, milline on loomade tegelik olukord tavapäraste ja aktsepteeritud praktikate kasutamisel ja lükkas ümber väärarusaama, et kui loomatööstus tegutseb seaduse ja parimate praktikate järgi, siis on võimalik loomade heaolu tagada. 2023. aastal ilmunud uusversioonis võtab Singer arvesse ka vahepeal toimunud edasiminekuid loomade heaolu puudutavates küsimustes ning näitab, et 50 aasta jooksul tehtud muudatused ei ole loomade olukorda märkimisväärselt parandanud ning osaliselt on loomade olukord hoopis halvenenud, muu hulgas kuna intensiivtööstuses elavate loomade hulk on oluliselt kasvanud.

“This is Vegan Propaganda” (2022), “How to Argue With a Meat Eater” (2023), “The Disclosure Podcast” – Ed Winters

Ed Winters ehk Earthling Ed on tuntud Briti veganaktivist ja avalik esineja, kelle sulest on ilmunud mitu hittraamatut, kus ta lükkab ümber müüte ning vastab küsimustele argumenteeritult ja põhinedes faktidele. Ed peab ka taskuhäälingut The Disclosure Podcast, kus ta räägib veganlusest ja meie seosest loomadega, puudutades kõike alates filosoofiast ja psühholoogiast kuni tervise, teaduse, poliitika ja keskkonnani.

“Animal Rights” – Moby (1996)

“Animal Rights” on Moby neljas stuudioalbum, mis eristub nii sisult kui ka muusikastiililt tema eelnevast muusikast. Kuigi albumi pealkiri viitab selgelt loomade õigustele, ei räägi album ainult loomadest, vaid ebaõiglusest üldiselt. Moby on ise olnud vegan aastast 1987.

*Autorid: Anu Tensing, Farištamo Eller, Triin Toom (ilmus ajakirja Vegan numbris 41)