“Mida need varesed küll seal nii aplalt söövad,” mõtiskles üht Harjumaa väikelinna tihti külastav naine. Lähemale astudes avastas ta rohu seest naabermajas elavale Galinale (nimi muudetud) koerakese. Vaene koer oli veel elus, aga saatusega leppinud ning ei hakanud temast lihatükke välja kiskuvatele lindudele vastu. Siiski tõstis pead kui naisterahvas linnud eemale peletas ja tema juurde kummardus. Appi kutsuti Loomapäästegrupp ja antud juhtumile reageeris ühingu operatiivjuht Tiina Kukk.

Naise jutu järgi olnud Galina koos oma kaasaga igati eeskujulikud koeraomanikud, kes tihti oma lemmikuga jalutamas käinud. Koer olnud alati hoolitsetud ja rõõmsameelne. Pool aastat või veidi rohkemgi veel, alanud aga allakäik. Nii rääkisid juba naabrid Tiinale. Väidetavalt olla Galina haigestunud ja ehk just seetõttu lõi ta oma looma heaolule käega. Nädalake tagasi Galina suri, mees hakanud jooma ja visanud haisva koera õue. Nii naabrid arvasid.

Tiina toimetas hingevaakuva vaid kaude koera meenutava õnnetu hinge Loomade Kiirabi Kliinikusse Mustamäel. Assistendid hakkasid vaatamata talumatule haisule teda põhjalikuks läbivaatuseks ette valmistama. Lihtne see töö polnud, sest roiskuva liha ja väljaheite hais ajas öökima ning võttis silmist vee välja. Koerakesel oli nii valus, et vaigisti leevendust ei toonud ja ta suigatati narkoosi abil kergesse unne.

Karv oli viltis ja ainult kõigevägevam teab kui kaua ta polnud saanud häda teha, sest tagaots oli väljaheidetest kivikõva. Ilmselt see venitaski soolestikku “paunakese,” mis samuti loomulike vajaduste rahuldamist ka seespidiselt takistama hakkas. Nii see vaene loom paisus kuniks ka kuseteed nii kokkusurutud said, et sealt ei väljunud enam ükski piisk. Nagu sellest veel vähe oleks, aga arstid leidsid soolestiku tagumisest otsast kasvaja, mis õnneks küll healoomuline ja suuremat tüli ei tee. Küll aga teeb see needus kogu taguotsa väga valuliseks. Kõiki asjaolusid arvesse võttes oli koerakese elu puhas põrgu ja arvatavasti oli ta sunnitud piinu taluma julgelt üle aasta.

Viltkasuka pügamine pani sajad vaglad kehaõõnsustesse põgenema. Ilmselt on teil neid fotosid vastik vaadata, aga mõelge korra kui vastik ja valus sellel ilmsüüta loomal olla võis. Ilmselt ei suudagi inimmõistus seda välja mõelda. Tiina Kukk, kes vapralt abiks oli, nentis, et tema pole küll oma praktika jooksul sellist vaklade hordi kunagi varasemalt näinud. Ühtekokku võttis pügamine ja vaklade eemaldamine ligi neli tundi, mis on ilmselt kliinikurahva jaoks uus rekord.

Karv maha aetud, tuli välja ka kogu nahakahjustus alates vareste laastamistööst ja kasvajast kuni aastaid lõikamata ning ringikujuliselt käppa sisse kasvanud küünteni välja.  Tehke või tina, aga väga raske on uskuda, et selle koera eest üldse kunagi hoolitsetud on! Edasi said juba arstid eluliselt olulist esmaabi andma hakata ja Loomapäästegrupp ei seadnud kuludele piiri.

Täna te ei tunneks enam seda koerakest ära ja ta taastub mühinal. On muidugi riskikohad, aga nendega hakkame tegelema siis kui tea veel rohkeb kosunud on. Tagasi me teda ei anna ja kohe praegu hakkame otsima ka armastavat kodu, kus koerake saaks rahulikult vanaduspõlve nautida. Ei hakka teid keerulisi termineid sisaldava haiguslooga vaevavama ja võtan jutu kokku temaga kõige rohkem vaeva näinud assistent Berit Toome sõnadega:

“Juba liigub. Veidi raskelt, aga siiski ise. Saba all moodustis, healoomuline. Röntgenis muidu kõik ok, aga põis oli ületäitunud. Tühjendasin veel korra enne tööpäeva lõppu ja pärast oli ta üks rahulolev poiss. Püüab roojata, aga tagaots vakladest ja põletikust valulik. Muidu väga muhe ja sõbralik sell. Veidi arglik, aga mitte mingil moel kuri.”

On märkimisväärne, et absoluutne enamus viimastest väärkoheldud loomadest kuulusid naisterahvastele, kes isegi ei tundnud süüd vaid lubasid lausa ülbeid ja ründavaid vastusüüdistusi. See tekitaski minu julmalt ausa ja ropu reageeringu sotsiaalmeedias. Vabandan, aga teinekord on paganama raske vaoshoituks jääda kui näed neid piinlevaid loomi ja lausa sadistlikku hoolimatust inimese poolt.

Viimased kaks-kolm nädalat on olnud Loomapäästegrupil hullumeelne periood enneolematult suure hulga vigastatud loomadega. Kahjuks paljud surid, aga tegime kõik, mis inimese võimuses. Mõistagi ei hakanud me surnud loomadele annetusi küsima, kuigi arved ulatusid kuuesajast kuni tuhande euroni. Selle loo kangelase päästmine on kõige kulukam, aga siin loodan juba teie abile ning olen ette veendunud, et see imearmas, täna haigemajast kojusaav koerake pälvib teie kaastunde ning kaude heastame talle omanike poolt tehtud ülekohtu ja valu. Mina tänan!

  • Loomapäästegrupp MTÜ
  • EE437700771003183318
  • Nässu ravikulud

Loomapäästegrupi annetustelefonid on:

  • 900 1313 (5.-)
  • 900 1414 (10.-)
  • 900 2323 (25.-)