“Mida need varesed küll seal nii aplalt söövad,” mõtiskles üht Harjumaa väikelinna tihti külastav naine. Lähemale astudes avastas ta rohu seest naabermajas elavale Galinale (nimi muudetud) koerakese. Vaene koer oli veel elus, aga saatusega leppinud ning ei hakanud temast lihatükke välja kiskuvatele lindudele vastu. Siiski tõstis pead kui naisterahvas linnud eemale peletas ja tema juurde kummardus. Appi kutsuti Loomapäästegrupp ja antud juhtumile reageeris ühingu operatiivjuht Tiina Kukk.

Naise jutu järgi olnud Galina koos oma kaasaga igati eeskujulikud koeraomanikud, kes tihti oma lemmikuga jalutamas käinud. Koer olnud alati hoolitsetud ja rõõmsameelne. Pool aastat või veidi rohkemgi veel, alanud aga allakäik. Nii rääkisid juba naabrid Tiinale. Väidetavalt olla Galina haigestunud ja ehk just seetõttu lõi ta oma looma heaolule käega. Nädalake tagasi Galina suri, mees hakanud jooma ja visanud haisva koera õue. Nii naabrid arvasid.

Tiina toimetas hingevaakuva vaid kaude koera meenutava õnnetu hinge Loomade Kiirabi Kliinikusse Mustamäel. Assistendid hakkasid vaatamata talumatule haisule teda põhjalikuks läbivaatuseks ette valmistama. Lihtne see töö polnud, sest roiskuva liha ja väljaheite hais ajas öökima ning võttis silmist vee välja. Koerakesel oli nii valus, et vaigisti leevendust ei toonud ja ta suigatati narkoosi abil kergesse unne.

Karv oli viltis ja ainult kõigevägevam teab kui kaua ta polnud saanud häda teha, sest tagaots oli väljaheidetest kivikõva. Ilmselt see venitaski soolestikku “paunakese,” mis samuti loomulike vajaduste rahuldamist ka seespidiselt ta