GALERII JA VIDEOD ⟩ Vunts taastub sellise mühinaga, et kõrvaga kuulda

Täna ma rohkem arvutisse ei jõua ja sestap teen kohe hommikul järjekordse ettekande Vuntsi tervisliku seisundi kohta. Taastub ja kohe vägevalt. Saab vereülekandeid ja näitajad on tõusuteel. Üks mingi näitaja, ei mäleta enam milline, peaks olema vahemikus 41 – 61, aga on 20. Enne seda oli veel madalamal, aga tõuseb. Pole õrna aimu, millistest mõõtühikutest jutt on, aga ilmselt mitte liitritest, minutitest ja kilomeetritest. Seletati küll pikalt-laialt, aga vana pea ja mitteveterinaarne haridus ei lase sellest kõigest lõpuni aru saada. Ehk pole vajagi?

Vaatamata korralikele valuvaigistitele ja narkolaksule on tal siiski väga valus ja väldib liikumist. Päeval on elavam ning õueski juba esimesed hädad ja sammukesed tehtud. Seal talle meeldib üliväga ja küll ta lippaks kui vaid valu lubaks.

Eilse õhtu seisuga oli raviarve üle kolme tuhande ja arstid küsisid jätkamiseks luba. See on tavaline praktika, sest ega nemad ju tea, millise mahu ja kvaliteedi eest on klient suuteline maksma. Vunts on kogenud meeletut rahva poolehoidu ja tema rahapuudusel hädavajaliku ravi katkemist kartma ei pea. Täna tehakse uus “plasma ülekanne” ja juba homsest läheb lahti väheke peenem naha tuunimine ehk plastika kui soovite. Vaatamata megauudishimule pole uurinud kui palju arvele tänaseks tiksunud on ja palun raamatupidajal homme kokkuvõtte teha. Ise loodan, et see hunnik on Cheopsi püramiidi kõrgune ja ei pea teid selle aastanumbri sees rohkem tülitama ega appi kutsuma. Reedel oli loetud tundidega igatahes koos veidi alla kümne tuhhi ja Vunts on seega nii Jumala kui Teie poolt väga priviligeeritud seisusse tõstetud.

Suurt muret tegi see, et ta ei tahtnud ise süüa ega hädasid teha, mis tegelikult oli ka täiesti normaalne. Tänaseks hakkab aga ka see mure lahenema. Juba hommikul saadeti Loomade Kiirabi Kliinikust video järjekordsest edusammust –  Vunts sööb! Eile proovis ettevaatlikult ja aeglaselt, aga täna juba üsna isukalt. See on peamine, sest kui söök alla läeb ja ka välja tuleb, on kõik hästi. Jääb üle vaid seda hoolt ja armastust, mida noorele koerale pakutakse kadestada, sest ettepanekule ka mind söötma ja silitama tulla vastasid kliiniku naised eitavalt. See tähendab vaid üht – loomi võivad nad ju armastada, aga unarusse jäetud hädasolevaid keskealisi mehi küll mitte. Ümberlükkamatu fakt!

Kuhu teie raha läheb? Kohe seletan. Vuntsi peale kulub päevas tunde mitme inimese vaeva. Nii tihti kui kliinikus käin ja seda teen ma tõesti tihti, näen ikka kedagist tema juures askeldamas. Suurim murelaps ja tõsine peavalu on naha taastamine. Peaaegu lootusetu ettevõtmine ja ta keha sidemete all meenutab lihaletis nähtavat, sest surnud koed tahavad eemaldamist. Tänu ülimale valulikkusele tuleb kõike teha mõistagi narkoosi all. Edusammud on silmaga nähtavad, aga oleme alles paranemise algfaasis.

Täna meenutab Vunts veel üsnagi sidemetesse mähitud vaaraod. Midagi pole parata, sest lõhkuda on alati lihtsam kui parandada. Kutsungi teda vahest vaaraoks ja see nimi näikse talle isegi meeldivat, sest saba läheb liputusse juba vägagi energiliselt. Vunts on üldse kõigi sõber ja kliiniku personal lausub tema kohta vaid häid sõnu. See on jube koht ja siin on jubedad inimesed, kes teevad süstigi, lohutan vahest mõnda kliinikusse tulevat klienti ja tema lemmikut. Nali aitab mure puhul hästi pinget maha võtta ja sama lausun Vuntsilegi:

“Ole nüüd ikka tubli kullake ja mida rutem paraned, seda kiiremini siit jubedast kohast pääsed!”

Haiglad ongi tegelikult üsna sellised kohad, kuhu meist keegi väga sattuda ei taha. Kuigi Vunts on hoolitsusega ümbritsetud, käin talle siiski päevas paar-kolm korda seltsiks. Lihtsalt aega veetmas, pai tegemas ja juttu lobamas, et natuke tröösti pakkuda. Küll ta räägib vastugi – teinekord mõmiseb ja joriseb niisama. Vahest harva laseb nutulaulugi lahti, kuigi õige vaikselt. Vunts ei ole hädaldaja masti tegelane. On pakutud, et võta enesele, aga mul juba on kodus kaks päästetud tüüpi ja seega pole see lihtsalt praegu võimalik. Sestap olengi ehitanud õhukese nähtamatu seina me vahele, et ülisõbralik ja kiindumusaldis koerake midagi ette kujutama ei hakkaks.

Käis ka omaniku üks poegadest ja tahtis Vuntsi näha. Soovis ka arve tasumisel osaleda. Koera juurde teda ei lastud ja ka raha vastu ei võetud. Praegu on nii. Kuigi väga paljud teist soovivad näha süüdlaste peade maha raiumist või rattal neljaks kiskumist nagu keskaegsel raekoja platsil, siis paraku seda vast ei tulegi, sest tahtlikkust ja nimme sellisel viisil koera tapmiskavatsust pole ma tuvastanud. Muide, ka politsei jõudis samale järeldusele ja ka pealtnägijate kirjeldus taadi reageeringutele kinnitavad sama. Meeldigu see teile või mitte, aga õiglus eelkõige, aga sellest kõigest pikemalt juba järgmisel nädalal.

Selge see, et antud pere jaoks on tegemist nö “surnud koeraga,” sest süstal koos mürgiga oleks Vuntsi südamesse tunginud neljapäeva õhtul kella seitsme paiku sealsamas talukese kuuris, kuhu ta lebama jäeti. Ärgu üritatagu mulle üldse väita, et kohalik veterinaar on imetegija, kes omab võimekust taoliste vigastustega looma kohapeal aidata. See ei ole aga etteheide. Otse vastupidi, sest nad kutsusid vähemalt arsti looma piinu lõpetama. Oma kogemusele tuginedes tunnistan, et meie seas elab väga palju loomaomanikke, kes nii ei käitunud ja lasid lihtsalt oma pereliikmel aeglaselt igaviku teele piineldes minna.

Õnneks Vuntsiga läks teisiti ja temanimeline sissekanne “elamata elu – registrisse” jääb lisamata. Ei jõua ära tänada politseinike resoluutset ja loomasõbralikku käitumist, loomarstide professionaalsust ning seda muret ja heatahtlikkust, mis kõiki loomasõpru praegu ühendab. See kõik on vägev! Lihtsalt väga vägev!

Peamine on aga see, et ka Vunts ise tahab väga elada ja teeb esimesi arglikke samme pärast taassündi. Olgu selle tõestuseks napp pool tundi tagasi üles filmitud videojupp tänahommikusest jalutuskäigust. Loodetavasti teeb selle nägemine ka teie pühapäeva veidikenegi helgemaks.