Eile õhtul veidi enne kella kaheksat toimus Tallinnas, Õismäel, Järveotsa tee 27 maja juures liiklusõnnetus, mille käigus said viga nii teed ületanud 57 aastane naine kui tema koerad. 75 aastane meesautojuht keeras küll õnnetuse vältimiseks laternaposti vastu kuid hullemast see ei päästnud. Kiirabi toimetas naise haiglasse ja vigastatud koerte ravi tagab Loomapäästegrupp MTÜ. Politsei sulges liiklejatele ühe sõidurea ja täpsemad asjaolud on selgitamisel.

Umbes nii kõlaks poliitkorrektne kantseliit, millega taoliseid teateid edastatakse. Ma võtan veidi lõdvemalt ja saan rääkida seda, mida oma silmaga sündmuskohal nägin. Loomapäästegrupp sai teate kell 20.02:

“Järveotsa teel suur liiklusõnnetus. Perenaine väidetavalt kriitiline. Üks koer surnud, kolm väga raskes seisus. Ülejäänud vedelevad sõiduteel. Kokku vist 9? Kas saate kohale minna ja võtate arve tasumise enda kanda?”

Seitse-kaheksa minutit hiljem olin kohal. Kiirabi oli vigastatud naise ära viinud. Ka kolm kõige raskemas seisus koerakest olid tänu politseipatrulli mõistvale suhtumisele ja heatahtlikkusele Loomade Kiirabi Kliinikusse arstide hoole alla juba nende poolt toimetatud.  Ei ma alul teadnud kas tegu oli suurte või väikeste koertega ja sestap jäid Loomapäästegrupi vabatahtlikud Tiina Kukk ja Tanel Veskimäe ooterežiimi, et vajadusel samuti appi tulla.

Inimloomus on imelik ja eemaletõukavad juhtumid kisuvad ligi. Nii meenutas ka Järveotsa tee tasuta tsirkust, mida uudistajad kaema tulid. Loomulikult pildistati ja nii mõnigi viskas nalja. Mis teil küll viga on inimesed? Nii suur mure ja õnnetus, aga te teete nalja? Mäletan kui koolipõlves sattusin nägema Hotell Tallinna vastas juhtumit, mille käigus inimene jäi peadpidi trolli ratta alla ja ka siis üks “naljatilk” pakkus teel vedelevaid ajusid kilohinnaga kõvahäälselt müügiks. Põlastan taolisi. Täiega, aga see selleks.

Asjalikku informatsiooni on pealtnägijatelt väga raskelt saada, sest igaüks tõlgendab nähtut omamoodi. Ka seekord anti kirjeldusi seinast seina. “Juht oli noor, juht oli vana, juht oli täitsa purjus, juhil oli infarkt, kolm koera said kohe surma, perenaine sai surma või ei saanud kohe surma vaid elustati kaua aega ja viidi ikka kliinikusse,” on vaid mõned näited, mida räägiti. Võta siis kinni, kus see tõde on? Lõpuks üks hea naine juhatas mind maja juurde, kuhu koerad olevat viidud ja näitas korterigi kätte. Ka seal segadus mõnda aega jätkus, sest arvasin, et tegu on koerte jaoks võhivõõraste inimestega ning Loomapäästegrupp peab ka hoiukodu pakkuma.

Tegelikult olid koerad täitsa omas kodus ja nüüd hakkasid ka üksikasjad paika lokusma. Pereema Marina läks tavapärasele õhtusele jalutusringile. Sidus aga oma üheksa Jack Russeli terjerit ühe rihma otsa ning läksid suveõhtut nautima nagu nad seda aastaid teinud olid. Miks õnnetus juhtus, seda ei teadnud toasolijatest keegi ning selle peab tõesti politsei välja selgitama. Kas eakale juhile paistis päike silma või astus Marina ise ootamatult teele? Küll see välja tuleb, aga purjus see juht mulle küll ei tundunud ja vaevalt, et selles eas inimene ka roolis olles mobiili näpib ja Facebooki passib.

Perepoeg Frank-Martin oli šokis ja taas rändasin mõtteis lapsepõlve, mil mu enda ema veoauto alla jäi ning elulootust talle ei antudki. Äkki seepärast lõikaski eilne juhtum hinge, võtsin kõike eriti isiklikult ning soovisin väga seda noort inimest ja tema ema koeri aidata. Le