JAHIPIDAMISE traditsioonide kohta on palju arvamusi. On vaieldud ja selgitatud, on ohtralt fakte ja ringleb rohkesti uskumusi. Eks nii peagi olema: jahti pidades võetakse kellegi elu ning seetõttu ongi oluline alati kõigepealt küsida, kas tapmine on inimeste häirituse leevendamiseks möödapääsmatu või ehk oleks aeg mittesurmavad alternatiivid kasutusele võtta ja leppida looduse olemasoluga.
Metssigade jahtimise vajadust põhjendatakse muu hulgas sigade Aafrika katku piiramise vajadusega. Muidu levivat haigus sigalatesse, kus tuleb ka ühe sea nakatumise korral kõik loomad ära tappa. Üldse tundub Eestis teiste liikidega tekkinud keerukuste lahendamise põhivõte olevat maha lasta.
Lehm paneb plehku, metsistub ja uinutiga ei õnnestu probleemi lahendada – lastakse maha. Keegi näeb hunti ja pelgab – lastakse maha. Karude populatsioon kasvab natuke, inimestel on mesitarud kaitsmata, karud lähevad nende kallale – lastakse kümme protsenti karusid maha. Kormoranid söövad kala – kalurid küsivad keskkonnaametilt luba neid aasta läbi maha lasta, olles saanud juba nende munade õlitamise loa ka kaitsealadel. Hanelised tulevad põllu peale sööma – tahaks maha lasta. Õnneks pole selleks luba antud ja on piirdutud kevadise heidutusjahi lubamisega. Varesed kraaksuvad akna taga puu otsas – laseks nad õige maha?
EHK VÕIKS astuda hoopis sammukese tagasi ning küsida, miks on mahalaskmine saanud justkui looduse hoidmise, loodusega koos elamise ja looduses elamise vahendiks. Vaat et esmaseks ja peamiseks vahendiks. Äkki peitub häda ja viletsuse juur hoopis mujal?
Sigade katku puhul hakatakse kohe rääkima, et kui ainult sigu metsas vähem oleks, oleks seda haigust piirata palju lihtsam, ning vaadatakse abi otsivalt jahimeeste poole. Miks neid aga on “nii palju”? Vahest teeme ise midagi valesti ning enne relva laadimist annaks midagi ette võtta, nii et relva polekski vaja laadida?
See pole sugugi “eluvõõra loomakaitsja” naiivne küsimus. Sigade Aafrika katku teemal on aastate jooksul ka ministeeriumide ja riigi tasemel mitu korda üsna otse välja öeldud, et katku kiiret levikut soodustavad jahiturism ja metsadesse rajatud söödaplatsid. Sigu toidetakse, et neid oleks lihtsam ja mugavam maha lasta. Et nad harjuksid kindlates kohtades käima ning neid oleks puu otsa ehitatud onnist hea lihtne ja lõbus sihtida. See põhjustab mõneski piirkonnas sigade kiiret sigimist ja karjade tihedat omavahelist lävimist ning tagajärjeks ongi see, mis meil on. Katku leevendamiseks ettevõetud sammud on eelkõige kodusigade ja farmide kaitseks mõeldud ning metssigadele langeb osaks pahatihti see, mis enne mainitud – mahalaskmine.
Metssigade lisatoitmine käib söödaplatsidel, kuhu metssead ja tihti ka teised loomad, näiteks karud, enamasti öösiti sööma kogunevad. Niimoodi suureneb loomade omavaheline kontakt ja näiteks sigade katk saabki kiirelt levida nii nakatunud loomalt tervele loomale kui ka nakatunud sööda enda kaudu. Niisiis oleks minu hinnangul väga tähtis ise oma tegevusega mitte tekitada olukorda, mis haiguse levikut soodustaks.
Omaette küsimus on, kas inimene on üldse see õige liik ütlema, kui palju võib teisi liike maailmas olla ja elada, aga see selleks. Küll tuleb inimestel, ilmselt eelkõige jahimeestel, aga ka seadusandjal endale otsa vaadata ning küsida, kui palju ja miks jahimehed metssigu lisaks toidavad. Mida rohkem metssigu metsas, seda rohkem on võimalik neid küttida, selge see. Aga kas esimene samm ei peaks olema söödaplatside kas või ajutine keelustamine?
Küttimine ega kvootide suurendamine ei tohi olla kergekäeline ja kindlasti kõige esimene lahendus, millest meedias rääkima asutakse, kui kuskil on mõni katku nakatunud siga leitud või mesitarude kallale läinud mõni karu, kelle elupaikasid järjekindlalt maha raiutakse. Üldjuhul me probleeme lahendades ju kõige drastilisemast ei alusta, ent metsloomade puhul on see millegipärast vaikimisi esimene ja enamasti ka viimane lahendus. Me ei kujuta ilmselt ette, et kui näiteks naaber on tüütu ja kuulab kogu aeg valju muusikat, siis võtame kätte ja laseme ta maha. Püüame ikka muid viise leida.
TEAN, ET paljud pööritavad selliseid asju ja selliseid küsimusi lugedes silmi, aga looduskaitsja seisukohast ongi oluline esitada teravaid küsimusi, et osutada: meil on terve hulk asju, mida me võtame iseenesestmõistetavana, aga me ei peatu hetkekski, et mõelda, kas need peaksid ikka iseenesestmõistetavad olema.
Kunagi esitas keegi ka niisuguseid küsimusi nagu kas naised võiksid siiski hääletamas käia, kas lapsi on ikka sobilik kasvatuslikel eesmärkidel peksta ning kas sõjas peaks ikka kõik lubatud olema. Praeguseks oleme jõudnud arusaamale, et naised tohivad hääletada, lapsi ei tohiks peksta ning sõjakuriteod on üsna üheselt hukka mõistetud.
Loomade eestkostjana on minu isiklik seisukoht, et tapmine ei ole lahendus ning tõelised lahendused peituvad ikka mujal. Metsloomadele piisava eluruumi jätmises, nende ebaloomuliku lisatoitmise vältimises ning inimesena vastutust võttes, et me ei teeks elu hullemaks endil ega neil.
*Artikkel ilmus Sakalas 17. augustil 2023
