“Sel hommikul seisis ta ukse juures ja küsis õue. Ta oli oksendanud. Viimasel ajal oli ta olnud närb sööja. Tema olek oli muutunud, muidu selja peal rõngas olev saba oli sorus. Tiir õues tehtud, küsis ta tuppa. Ta heitis küll pikali, kuid tõusis jälle ja tammus rahutult ringi. Ta ei leidnud asu ja mitte kuskil ei olnud hea olla. Ta läks ja seisis nina norus oma joogikausi ees, kuid ei joonud. Ta lõõtsutas. See ei olnud nagu minu koer. Ta oli täna hoopis keegi teine ja ma sain aru, et asjad on halvasti – mu koer oli valudes.
Murelik telefonikõne kliinikusse ja sain ka aja, kuigi paari tunni pärast. Kolisin läpakaga koera juurde, et olla seni tema lähedal.
Autosõit, mis kunagi oli koerale väga meeldinud, oli viimasel ajal talle ebameeldiv ja ärevusse ajav. Õnneks ei olnud kliinik kaugel. Ja siis protseduurid: vereproov, kraadimine näitas palavikku, viimasena röntgen. Saabus karm reaalsus – siseorganikasvajad, lisaks kõhuõõnes veel üks moodustis. Põrnast lekkis nõret organismi ja see tekitas meeletut valu. Ta ei teinud piuksugi, vaid kannatas vaikides. Ta oli osanud seda haigust juba pikka aega peita – loomad on selles väga osavad.
Jah, kõik see ajas nutma ja mul oli raske, kuid minu koer kannatas ja selle talumine oli raskem, kui otsuse tegemine – koer tuleb eutaneerida. Ma pidin laskma tal minna, sest ta pidi saama valust vabaks. Siin ei oleks aidanud enam miski ja ma pidin sellest aru saama ning looma piinad lõpetama. Kui on aeg, siis on aeg.
Ta pea oli mu süles, kui tehti narkoosisüst. Koera pea muutus aina raskemaks ning ma tundsin, kuida valu lahkub kehast ja ta lõdvestub. Ta jäi magama väga ruttu, sest ta oli kannatamisest ja pingest nii-nii väsinud. Sättisin ta mugavamalt lebama. Nüüd magas ta juba väga-väga sügavalt. Ma paitasin teda, kuigi ta ei tundnud enam midagi. Ma jäin lõpuni ta juurde kuni tehti viimane süst ja ta tegi viimase hingetõmbe. See oli kurb ja ma nutsin, kuid ma teadsin, et temal sai parem ja see lohutas mind. Armastuse hind on lein.
Mina inimesena pean oma kaotusvaluga hakkama saama, aga ma ei saa loomalt nõuda, et ta minu egoismi ja tunnete pärast peaks edasi elama valu ja kannatusi taludes. Kui loom ei saa olla enam loom ja käituda talle omaselt, siis tuleb tal lasta väärikalt minna ja just see kliinikus toimuski