Loomuse kommunikatsioonijuht Farištamo Eller osales Saksamaal Mitterteichis Eurogroup for Animals Kalade töörühma (Fish Welfare Working Group) kohtumisel, mille käigus külastati ka kohalikku karpkala farmi. Sõitu toetas Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Külastuse eelõhtul tegid kolm karpkalafarmerit tutvustuse “tuhande tiigi maast” – regioonist Tirschenreuther Teichpfanne, kus on 15 ruutkilomeetrisel alal umbes 2500 tiiki poolintensiivse karpkalakasvanduse kasutuses. Meile räägiti, kuidas paljud tiigid on eksisteerinud juba umbes aastast 1200 kui tsisterlastest mungad alustasid seal karpkalade kasvandust. Need erastati aastal 1803. Saime teada, et enamikes karpkalade tiikides toimub kalakasvandus siiani traditsioonilisel meetodil, kuid see olla ohustatud viimasel ajal kiirelt kasvava saarma populatsiooni poolt. Traditsiooniline karpkalade kasvatus tähendab karpkalade kasvatamist 3 aastasteks kasutades tiikide roteerumissüsteemi tõstes kalu järjest suuremasse tiiki kaks korda aastas. 3 aastased karpkalad on majanduslikult kõige kasulikum realiseerida, kuid sigimisküpseks saavad isased karpkalad esimest korda alles 3-5 aastaselt, emased 4-6 aastaselt, looduslikult elavad nad kuni 50 aastaseks. Kasvanduste karpkalad saavad oma toidu pooles ulatuses tiikidest ja pool toidetakse farmerite poolt juurde (maisist valmistatud kalatoit). Osa hoolikalt valitud karpkalu kasutatakse ka tiikide taasasustamiseks.

Farmerid rõhutasid, kuidas tiigid on näide madala intensiivsusega vesiviljelust – 1 kg karpkalu 25 ruutmeetri kohta. Veel tõid nad välja selle, kuidas tiikide süsteem on maastikku intergeeritud ja toetab haruldast kohalikku elurikkust ja kohalikke liike. Suurem osa kalafarmereid saab siit oma teise sissetulekuallika, kuid paljud olevat hädas kasvava saarma populatsiooniga. Meie külastajatena olime pettunud, et kuigi meid juhiti mööda maastikku ühe tiigi juurest teise, ei näinud me kalu, ei näinud tootmisprotsessi ega mitte midagi muud, mis kuidagi oleks kalafarme tutvustanud. Meile tehti üks kummaliselt mõjuv jalutuskäik päris kaugel asuva tiigi juurde, kus sarjati looduskaitsjaid (ei nimetatud organisatsiooni), kes olla tiigi ära ostnud ja karpkalakasvanduse seal lõpetanud, mistõttu oli loodus tiigi üle võtnud ning suures osas kinni kasvatanud. Kuulsime ka jutte hirmsatest saarmatest ja karpkalafarmide erakordselt positiivsest mõjust kogu piirkonna looduskeskkonnale. Saarmad on teadupoolest looduskaitse all, neid ei tohi hukata ning kalafarmerid kannavad nende peale tõsist vimma mõtlemata, et nad ise on loonud täiesti ebaloomuliku looduskeskkonna.

Seminari jooksul jagas töögrupp omavahel hiljutisi tegevusi, tutvustas tuleviku plaane ning arutatas väljakutseid eri riikides. Kalade puhul on regulatsioonid ülialgelised – isegi selle eest tuleb veel võidelda, et kalad enne hukkamist uimastataks, või et nad üldsegi hukataks, mitte ei jäetaks lämbuma. Saksamaal, kus seminar toimus, on need seadused olemas, Eestis aga seevastu ei kergitata veel kulmugi selle peale, et silmud elusalt soolatakse.

Muuhulgas otsustas töörühm, et muudab oma nime, sest teemad puudutavad järjest enam vee-elustikku ja veeloomi laiemalt.