Foto: Ülo Väli

Reedel, 18. märtsil kohtuvad keskkonnaministriga huvigruppide esindajad, et arutada pesitsusrahu kehtestamist. Eesti Ornitoloogiaühing ootab riigilt selget vastust, kuidas kavatsetakse tagada, et metsaomanikud täidaksid looduskaitseseadust.

Lindude pesitsusperiood on juba alanud ning seetõttu on vajalik teha konkreetseid otsuseid pesitsusrahu osas. Eesti Ornitoloogiaühingu seisukoht on, et looduskaitseladel tuleb raietöödes teha paus 15. märtsist kuni 31. augustini. Arvestades nii looduse kui ka inimeste vajadusi, pakub ühing kompromissina välja, et majandusmetsades tuleks raierahu pidada 15. aprillist kuni 15. juulini.

“Ukrainas toimuv sõda on teravalt esile tõstnud elude hoidmise olulisuse. Paraku üritavad metsatööstuse kõneisikud julgeolekukriisi ära kasutades läbi suruda oma ärihuvisid. Nende nõutud raiemahtude tõstmise ja pesitsusrahu eiramise eest maksavad meie metsade elanikud oma eluga,” sõnab Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu. “Tänaselt kohtumiselt ootame riigi poolt selget otsust, kuidas kavatsetakse sel kevadel tagada looduskaitseseaduse täitmine.”

Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu kommentaar pärast kohtumist:

“Riik jätkab ka sellel kevadel pesitsusrahu jõustamist Eesti metsades hädalahendusega. Aasta jooksul ei ole välja töötatud ja kehtestatud looduskaitseseaduses või metsateatistel üheselt mõistetavaid ajalisi piiranguid metsaraiele. Selle asemel jätkab Keskkonnaamet raiete peatamise taktikaga. Kuna tööjõudu napib, pööratakse suuremat tähelepanu kõrge lindude asustustihedusega metsadele. Madalama lindude asustustihedusega metsades võib aga raiet teostada ka lindude pesitsusajal, välja arvatud juhul, kui leitakse linnupesa. See lahendus jätab suure osa Eesti metsades pesitsevatest lindudest endiselt kaitseta.

Pikemaajalise lahenduse leidmiseks kutsus keskkonnaminister kokku eksperttöörühma. Paraku juhib töörühma taaskord asekantsler Marku Lamp, kes varasemalt on silma paistnud sellega, et “ebasobivad” tulemused lihtsalt kõrvale lükkab. Kas ja kuidas töörühma välja töötatud teaduspõhised tulemused lõimitakse looduskaitseseadusesse, on ebaselge. Pigem jääb kahtlus, et tegu on venitamistaktikaga raskete otsuste edasilükkamiseks.”