Avalik pöördumine salaküttimise vastaste meetmete tugevdamiseks

Foto: Tartu jahindusklubi

Lugupeetud energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt

Kutsume üles:

tõstma uluki ebaseadusliku hukkamisega keskkonnale tekitatud kahju määrasid tasemele, mis võimaldaks suurkiskjate puhul algatada kriminaalmenetluse juba ühe isendi ebaseadusliku küttimise kahtluse korral;
suurendama jahiseaduses kõiki ebaseadusliku küttimise eest ette nähtud karistusmäärasid 300 trahviühikuni.

Igal aastal jõuab Eestis meedia tähelepanu alla mõni salaküttimise juhtum. Üks Eesti kõigi aegade suurimaid salaküttimise juhtumeid leidis kajastamist 12. novembri Pealtnägija saates (1). Pealtnägija lugu annab aimu salaküttimise mastaabist ja sellest, kui karistamatult tunnevad salakütid ennast praegu Eestis.

Kui analüüsida meedias viimasel paarikümnel aastal kajastatud juhtumeid, Keskkonnaameti statistikat jahiseaduse rikkumiste kohta (2), ulukispetsialistide hinnanguid (3, 4-7), ning looduskaitsjate ja jahimeeste tähelepanekuid (8,9), siis avaneb väga murettekitav pilt olukorrast, mille võib kokku võtta järgmiselt:

salaküttimine on Eestis laialdane ja süsteemne;
salaküttimine pole aastatega vähenenud;
senised vastumeetmed on olnud ebatõhusad.

Üks peamiseid vastumeetmeid, millega riik on püüdnud salaküttide indu vähendada, on ebaseadusliku küttimise eest trahvide määramine ja loodusele tekitatud kahjude sissenõudmine. Paraku on jahiseaduses sätestatud trahvimäärad liiga väikesed. Maksimaalset, kuni 300 trahviühiku suurust karistust võimaldab jahiseadus määrata vaid jahitunnistuseta jahipidamise eest, ning veel kolme rikkumise eest, mis ei liigitu otseselt salaküttimise alla. Seevastu mitmete teiste rikkumiste eest, mida saab liigitada salaküttimise alla (nt jahiloata jahipidamine, keelatud ajal ja viisil ja keelatud kohas jahipidamine) on võimalik karistada vaid kuni 100 või kuni 200 trahviühikuga. Seejuures on tavaline, et tegelikus praktikas ei määra järelevalveorgan seaduserikkujale maksimaalset võimalikku trahvi, vaid piirdub palju tagasihoidlikuma karistusega. Näiteks 2024. aastal määras Keskkonnaamet jahiseaduse rikkumise eest 80 trahvi ja keskmine trahvi suurus oli vaid 27 trahviühikut ehk 216 eurot. Praeguse karistuspraktika taustal võiks öelda, et salaküttimine on lihtsalt veidi kallim jahipidamise vorm kui seaduslik jahipidamine.

Samuti on liiga madalad ja ajale jalgu jäänud uluki ebaseadusliku hukkamisega keskkonnale tekitatud kahju määrad, mis on püsinud muutumatuna 2003. aastast saati. Kahjumäärasid tuleks tõsta, nii et need arvestaksid vahepeal toimunud elukalliduse tõusu. Lisaks peaksid kahjumäärad olema sedavõrd kõrged, et need võimaldaksid vähemalt suurkiskjate puhul algatada kriminaalmenetlust ka ühe isendi ebaseadusliku küttimise korral. Kriminaalmenetlus annaks ametnikele juhtumi uurimiseks suuremad võimalused, tõstaks rikkumise tõendamise ja süüdimõistmise tõenäosust, ning võimaldaks määrata teo eest kriminaalkaristuse, mis juba iseenesest mõjuks heidutavalt. Kriminaalmenetluse puhul on väiksem risk, et juhtum menetluse käigus aegub. Väärtegu seevastu aegub juba kahe aasta jooksul ning varasemalt ongi olnud juhtumeid, kus oletatav salakütt on pääsenud karistusest, sest väärtegu on aegunud enne lõpplahendini jõudmist (10).

Eelmises suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavas aastateks 2012 – 2021 oli ühe tegevuse ja eesmärgina kirjas, et “tõstetakse nii hundi kui ka ilvese ebaseadusliku hukkamisega tekitatud kahju hüvitamise määr tasemele 2000 € (samaväärne karuga)”. Keskkonnaagentuur on ulukite iga-aastastes seirearuannetes juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et “seadusandjal tuleks kiiremas korras tõsta ilvese (koos teiste suurkiskjatega) ebaseadusliku tapmisega loodusele tekitatud kahju määra tasemele, mis annaks aluse vastava juhtumi toimumise korral algatada kriminaalmenetluse” (4-7). Sellele vaatamata ei ole riik kahjumäärasid tõstnud. Praegu kehtivas suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavas aastateks 2022-2031 on samuti ühe tegevusena plaanis tõsta karu, hundi ja ilvese kahjumäärasid tasemele, mis võimaldaksid algatada kriminaaluurimist kõigi kolme liigi üksikisendi ebaseadusliku hukkamise kahtluse korral (3) . Nimetatud tegevus on planeeritud teostada aastatel 2024 – 2025. See tähtaeg hakkab nüüd läbi saama, kuid pole kuulda, et tegevusega oleks edasi liigutud.

Viimasel ajal on vastu võetud mitmeid vastuolulisi seadusemuudatusi, mis teevad salaküttimise lihtsamaks. Näiteks on alates 2018. aastast lubatud jahipidamisel kasutada summutit ning alates 2023. aastast võib uluki kaudu leviva taudi tõrjeks küttida ka öösihikuga. Kui varasemates Keskkonnaameti metssigade küttimise korraldustes tohtis öösihikut püssile paigaldada ja seda kasutada vaid kõrgistmel või jahipukis, siis nüüd tohib öösihikuga küttida ka maapinnal. Riigikogu keskkonnakomisjon algatas hiljuti jahiseaduse ja looduskaitseseaduse muutmise eelnõu (11), mis plaanib laiendada öösihiku kasutamise võimalusi (nt lubada öösihiku kasutamist nuhtlusisendite küttimisel või võõrliikide tõrjel). Kui sellised vastuolulised ja salaküttimist lihtsustavad seadusepügalad jäävad kehtima või neid tuleb veel juurdegi, siis seda enam on põhjendatud trahvi- ja kahjumäärade tõstmine tasemele, mis võimaldaks alustada kriminaaluurimist ja mis paneks potentsiaalse salaküti üheksa korda mõtlema, enne kui ta oma kuritegu toime panema läheb.

Pöördumine on PDF-ina kättesaadav SIIN.

Viited: