Kelle kass poleks vahel diivanit kratsinud, mõnda klaasi lauaservalt suure klirinaga alla lükanud või valesse kohta pissinud? Ikka kiputakse arvama, et kui loom käitub halvasti, tuleb teda ju karistada. Kuidas ta muidu õpib? Kuigi vanavanemad võisid paljuski olla meist targemad, siis see soovitus läks küll aia taha. 

Karistamine ei tähenda ainult füüsilisi meetmeid, vaid ka näiteks hääle tõstmist, plaksutamist vms käitumist, mille eesmärk on soovimatut tegevust peatada. Kahjuks on karistamine tõenäoliselt kõige ebaefektiivsem vahend soovimatust käitumisest lahti saamiseks. Juba ainuüksi see, et karistada tuleb sama teo eest korduvalt, võiks viia järelduseni, et karistamisest pole kasu – muidu piisaks õppimiseks ju ühest-kahest korrast. Lisaks võib karistamine tekitada kassis stressireaktsiooni ja hirmu ning panna omanikku vältima ja vahel isegi soovimatut käitumist süvendada.

Erinevalt sellest, mida paljud arvavad, ei ole kass meelega kiuslik või pahatahtlik. Kiuslikkusena võib inimene tõlgendada looma loomuomast käitumist (mängimine, tagaajamine ja kratsimine) või katset inimese tähelepanu saada. Just viimasel juhul võibki karistamine soovimatut käitumist süvendada – kass näeb, et tema tegevusele järgneb soovitud tähelepanu, mis sest, et negatiivses võtmes.

Kuna reeglina on soovimatu käitumise ja karistuse vahel pikk ajaline vahe, ei loo kass seost karistuse ja soovimatu tegevuse vahel. Ei, kindlasti pole kasu kassi nina pissiloiku hõõrumisest. Küll aga võib olla abi sellest, kui seostada soovimatu käitumine kassi jaoks ebameeldiva tagajärjega, näiteks vastik heli või tundmus, või halb lõhn. Siinkohal on oluline pidada silmas, et kuni tagajärg saabub inimese käe läbi, õpib kass lihtsalt soovimatut käitumist inimese silme all vältima, ent jätkab tegevusega kui inimene on eemal. Tuleb olla kaval ning leida võimalusi tagamaks, et soovimatul tegevusel on kassi jaoks alati sama heidutav, aga vaimselt ja füüsiliselt ohutu tagajärg.

Hea näide on uksepiida kratsimine. Kui kleepida uksepiidale mõni riba kahepoolset teipi, õpib kass, et uksepiita katsuda on ebamugav ning proovib leida küünte teritamiseks muu koha. Samuti võib panna teibiribad köögilaua või -kapi serva, et heidutada kassi sinna hüppamast. Ka võib katsetada spetsiaalse tsitruselõhnalise spreiga, mis on kassile nii ebameeldiv, et kass ei pruugigi tahta enam üle pritsitud mööblieseme ligi tulla.

Kõige sagedamini aitab soovimatust käitumisest lahti saada kassile omase positiivse käitumise võimaldamine ühes tähelepanu suunamise ja premeerimisega. Näiteks, kui kass kratsib diivanit, ei kanna karistamine või heidutamine vilja, kui kassil puudub sobiv koht, kus küüsi teritada. Samuti jätkab kass kõigist ponnistustest hoolimata vaibale pissimist, kui tema liivakast on koristamata või mitme kassiga majapidamises on liiga vähe liivakaste. Kui aga tagada kassile talle loomuomaseks käitumiseks sobiv keskkond ning meelepärast käitumist tähelepanu, mängimise või maiustustega premeerida, loobub kass tõenäoliselt soovimatust käitumisest ajapikku ise.

Kui tõesti ükski muu meetod ei aita, on mõistlik luua kodus kassisõbralikud alad ning piirata ligipääs ruumidesse, kus kass on varasemalt soovimatut käitumist ilmutanud. Oluline on, et kassil oleks alati ligipääs liivakastile, kratsipuule, söögile-joogile ning vaimselt ja füüsiliselt stimuleerivatele mänguasjadele.

Ükskõik, millise ülal kirjeldatud meetodi kasuks otsus langeb, tuleb pidada meeles, et loom ei ole kunagi meelega pahatahtlik ning soovimatust käitumisest lahti saamine võib vajada kannatlikku meelt ja järjekindlust. Kuni omanikul õnnestub karistamist vältida ning kassi premeerimise teel julgustada, kasvavad kass ja omanik sel teekonnal ainult lähedasemaks ning pärast on töö viljad sedavõrd magusamad.