Kristina Kull, sigade käitumise uurija ja õppefarmi seatalitaja, Viini Loodusvarade ja Maateaduste Ülikooli doktorant ning Nähtamatute Loomade vabatahtlik arutleb tööstusliku loomakasvatuse teemal ja avaldab detaile, mida vast tavakodanikud isegi mõelda ei oska
Igaüks, kes on mõne haiguse raviks antibiootikumikuuri pidanud läbi tegema, teab täpselt kuivõrd reguleeritud kogused ning range kava selle ravikuuriga kaasneb. Tõsiasi on aga, et umbes kaks kolmandikku Euroopa Liidus tarbitud antibiootikumidest antakse põllumajandusloomadele – lehmadele, kanadele, sigadele, ka kaladele. Kuidas aga toimub antibiootikumide manustamine neile farmiloomadele? Lühivastus on: kühvliga, kilode kaupa otse ämbrist ning toidu või joogivee sisse segatuna kogu grupile, tuhandetele loomadele korraga. Seda ka Eestis.
Tõepoolest, kahjuks on Eesti Euroopa Liidus esirinnas inimeste raviks kasutatavate antibiootikumide, 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiinide, manustamisega põllumajandusloomadele. Euroopa Ravimiamet näeb olukorra tõsidust ning on loonud ekspertgrupi farmiloomade kontrollimiseks. Ekspertgrupi soovitusel on antibiootikumid jaotatud nelja riskikategooriasse vastavalt antibiootikumiklassi olulisusele inimeste ravis ja võimalikule ohule rahvatervisele. 3. ja 4. põlvkonna tsefalosporiinid ja fluorokinoloonid on Euroopa Ravimiameti poolt klassifitseeritud gruppi B (“piiratud kasutus”) ehk neid võib kasutada üksnes pärast antibiootikumi tundlikkuse testi läbi viimist. On aga põhjust arvata, et suures osas Eesti farmides selliseid teste enne antibiootikumide manustamist läbi ei viida.
Eesti farmides on seega probleemiks just inimeste ravis kasutatavate antibiootikumide laialdane kasutus loomakasvatuses. Siinjuures tuleb rõhutada, et antibiootikume antakse farmiloomadele ennetamaks halbadest pidamistingimustest tulenevaid probleeme. Samuti on farmerite hulgas teada, et antibiootikumide kasutus suurendab loomade kehamassi ning tootlikkust. Ilmselgelt võib siin seoseid näha.
Milliseid haiguseid Eesti farmides antibiootikumidega ravitakse?
Enamlevinuim on Eesti piimafarmides antibiootikumide andmine lehmadele mastiidi ehk udarapõletiku, aga ka emakapõletike ning sõrahaiguste puhul. Sigadele antakse antibiootikume eelkõige põrsastele võõrutusperioodi tõttu tekkiva kõhulahtisuse pärast (kõhulahtisus tekib väikestel põrsastel sel stressirohkel perioodil üldiselt šokist uue toidu, uue grupi ning emast järsu võõrandamise tõttu). Põrsastele antakse suukaudseid antibiootikume, mis enamasti tähendab, et farmitöötaja peab suurest ämbrist kühvliga antibiootikumipulbri loomade söödakünas segama. Alternatiivina segatakse antibiootikumikogused söödaga juba hoidlas, kust see siis mööda torusid otse loomade söödakünadesse jõuab. Vanasti olid sigade sulgude kohal isegi antibiootikumipulbriga ämbrid, mis kõigutades loomadele kaela langesid, kes siis seda pulbrit sisse sõid. Tundub uskumatu, aga selline laialdane antibiootikumikasutus on olnud tööstuslikus loomakasvatuses tavapärane praktika.
Samuti antakse antibiootikume emistele ehk emastele sigadele liigeste ning emakapõletike raviks. Liigesepõletike tekkepõhjuseks on enamasti ebasobiv põrandapind (kõva betoonpõrand, kus puudub põhk või muu allapanu), kindlasti ka ruumipuudus – enamustes Eesti seafarmides peetakse emiseid suur osa nende elust puuris, kus emis ei saa end isegi ümber pöörata. Seetõttu ei saa loomad oma lihaseid ja liigeseid loomulikul teel kasutada ega tugevana hoida. Samuti on aastatega liiga suureks aretatud loomade kehamass, mille all nende liigesed vastu ei pea. Emakapõletikud vihjavad aga mõlemate loomade puhul sellele, et järjestikuste sünnitustega kaasnev kehaline koormus looma kohta on liiga suureks aetud. Näiteks Eesti sigalate emiseid viljastatakse kunstlikult vähem kui nädal peale poegadest võõrutamist, see tähendab vaid ligi kuu pärast eelmist sünnitust. Emiseid peetakse farmides keskeltläbi neli aastat ning igal aastal annab emis seega vähemalt kaks pesakonda põrsaid, mis loomade kehadele ilmselgelt liiga intensiivne on.
Kus tuleb mängu antibiootikumiresistentsus?
Üheks suurimaks inimtervist puudutavaks probleemiks tulevikus on antibiootikumiresistentsus, mis tähendab, et antibiootikumid ei aita enam teatud tüüpi haiguseid ravida. Tuntud meditsiiniväljaandes The Lancet avaldatud uurimuse põhjal on antibiootikumiresistentsus peamine surmapõhjus ülemaailmselt. Samuti suurendavad reistentsete bakteritega haigestunud patsiendid haigla ravikulusid.
Peamiseks antibiootikumiresistentsuse tekke põhjuseks on antibiootikumide liigne või ebaotstarbekas kasutamine nii inimeste kui loomade ravis. Antibiootikumidega käib nimelt paratamatult kaasas resistentsete bakterite – ehk niinimetatud superbakterite – areng. Need resistentsed bakterid tekivad, kui antibiootikume manustatakse kontrollimatult ning nende soodsaim kasvulava on just tuhandete loomadega farmid. Bakterid, millel on kujunenud antibiootikumiresistentsus, jäävad haige looma organismis ellu ja jätkavad paljunemist. Intensiivsetes farmides on bakteritel võimalus tuhandetel loomadel kontrollimatult paljuneda ning areneda selliseks, et isegi tugevad antibiootikumid ei hoia neid enam kontrolli all.
Maailma Terviseorganisatsioon on hoiatanud, et farmides tekkinud resistentsed bakterid võivad inimestele levida, seda nii otsekontakti kaudu. Näiteks kui farmitöötaja puutub kokku haige loomaga või juhul kui tapale saadetud looma seedekulglast ei ole veel antibiootikumid väljutatud ning lihakeha lõikamisel seedekulglas olnud antibiootikumid inimesega kokku puutuvad. Samuti on murekohaks farmidest tekkinud väetise kasutamine põllumaadel või farmist tekkinud keskkonnareostuse tõttu (näiteks kui farmi lägahoidlasse kogutud väljaheited lekivad veekogudesse).
Tegu on tõsise probleemiga kui varem inimesi aidanud antibiootikumid ei suuda enam kontrolli all hoida haiguseid nagu tuberkuloos, kopsupõletik või sepsis ehk veremürgitus. Ainult antibiootikumide kasutamist vähendades ning kontrollitud ravikava järgides saame vähendada resistentsete bakterite teket ning levikut. Siinkohal tuleb aga pilk taas suunata sinna, kus neid kõige rohkem kasutatakse – loomafarmidesse.
Antibiootikumid “pumpavad” loomade kehamassi üles
Siin tuleb mängu ka antibiootikumide teine, varjatum pool. Nimelt 1940ndatel avastati, et loomad, kelle sööda sisse segatakse antibiootikume, kasvavad kiiremini ning saavutavad suurema kehamassi. Samuti on leitud, et antibiootikume söönud lehmad annavad rohkem piima kui antibiootikumide vabalt kasvanud lehmad. Farmid nägid antibiootikume lihtsa lahendusena, kuidas hoida kokku sööda pealt ja panna ühte ruumi võimalikult palju loomi kokku ning saada iga kana, sea või lehma pealt rohkem kasumit. Lihtne loogika.
Kuigi Euroopa Liit keelustas küll 2006. aastal antibiootikumide lisamise loomasööda sisse loomade suurema kasvu eesmärgil, antakse antibiootikume farmides ikkagi edasi, kuid profülaktika või ravi eesmärgi nime all. Loomulikult käib ka nende antibiootikumidega kaasas loomade suurem kasv ning tootlikkus.
1940ndatel toimus farmides teinegi tohutu muutus: intensiivistumine ehk suure hulga loomade pidamine ühes grupis äärmiselt nigelates tingimustes. Säärastes suurfarmides peetakse loomi ruumipuuduses, üksnes sisetingimustes ning kõval põrandapinnal, mis liigeseid ja nahka hõõruvad ning kehas põletikke tekitavad. Kahjuks on sellised farmid ka Eestis.
Antibiootikumide manustamisega saavad suured farmid ennetada udara-, liigeste- või emakapõletike süvenemist, aga see on nagu plaaster põletikulise haava peal. Probleem jääb alles, sest farmid ei pea loomade tegelikke pidamistingimusi parandama, et haiguseid loomulikul teel kontrolli all hoida.
Mida ütleb seadusandlus loomakasvatuses kasutatavate antibiootikumide kohta?
Farmiloomadele antakse antibiootikume nende eluperioodi kestel läbivalt. Kuni 2021. aastani puudus Eestis seadusandlus, mis keelaks või piiraks B-kategooria (“piiratud kasutus”) antibiootikumide kasutust põllumajandusloomadel. Alles 2022. aastal kinnitas maaeluminister määruse, mille kohaselt tohib B-kategooria antibiootikume kasutada loomade jaoks kasutada üksnes siis, kui farmis on läbi viidud antibiootikumi tundlikkuse test ning on kinnitatud mikroobide resistentsus esimese valiku antibiootikumide suhtes. Sääraste farmidest pärit testide arv ei ole pärast määruse kehtima hakkamist veterinaarlaborites suurenenud. See tähendab, et kehtestatud määrust Eesti farmides ei järgita.
Euroopa Liit keelustas 2022 aasta jaanuaris rutiinse antibiootikumide kasutamise farmides. Rutiinne, seejuures profülaktiline antibiootikumikasutus tähendab, et farm üritab kompenseerida ebasobivates tingimustes kasvanud loomade tervist. Eestis läbiviidud uurimused piimalehmafarmides ning sigalates on näidanud, et antibiootikumide kasutuse vajadus loomade ravi eesmärgil on suuresti ebaselge või mitte põhjendatud. Inimmeditsiinis on selline “igaks juhuks” antibiootikumide andmine keelatud ning tugevalt reguleeritud. Miks mitte farmides?
Eesti riik näeb olukorra tõsidust ning on alates 2023. aasta juulist kehtestanud nõude, mille kohaselt veterinaarid peavad riiklikusse andmebaasi sisestama loomadele antud antimikroobsete ravimite koguse ning otstarbe. Käesoleval hetkel sellised andmed Eesti farmide kohta puuduvad. Siiani on Eestis levinud praktika, et farmidesse saadetakse antibiootikumid kellegi teise, mitte veterinaari tellimuse alusel ning tellimusleht vormistatakse tagantjärele. Taoline andmebaas peaks sellist tegevust kontrolli all hoidma ning vähendama.
Ka aitab taoline andmebaas pidada antibiootikumide kasutuse järelvalvet ning analüüsida, kuidas saaks antibiootikumide kasutust Eesti farmides vähendada. Siinkohal tasub lisaks mainida ka Norra näidet, kus veterinaarid ei teeni väljakirjutatud antibiootikumide pealt lisatasu. Seega väheneb ka farmiveterinaaridel motivatsioon antibiootikumide väljakirjutamiseks lihtsa ning kiire ravina. Kindlasti võiks seda näidet ka Eestis rakendada.
Kas antibiootikumid võivad liha kaudu inimeste toidulauale sattuda?
Antibiootikumide kasutamisega kehtib keeluaeg ehk nõue, et näiteks lehmadele, kanadele või sigadele, kelle puhul kogunevad antibiootikumid ka piima, munadesse või lihasse, ei tohi teatud arv päevi enne tapale saatmist antibiootikume anda. Või ravikuuri ajal tehtud lüpsi või munade kogus visatakse minema, et see inimeste toidulauale ei jõuaks. Olenevalt antibiootikumi tüübist võib see nõue olla 7, 14, 21 või enamgi päeva. See eeldab, et selle ajavahemiku jooksul on looma kehast väljutatud antibiootikumijäägid ning see peaks ära hoidma nende inimese toidulauale jõudmise.
Kanabroilerite puhul, kes elavad ligikaudu 30 päeva vanuseks, tähendab see näiteks, et nädal-kaks enne tapale saatmist, ei tohi lindudele antibiootikume anda. Siinjuures tuleb toonitada, et lindude säärane kasvuspurt, kus väikesest tibust kasvab vaid kuu ajaga 3-4 kilone lind, on aretatud kunstlikult ning põhjustab kanadele mitmeid probleeme. Poest võib aga riiulist haarata kanaliha tooteid märgisega “antibiootikumideta kasvatatud kana”. Mida see täpsemalt tähendab? See tähendab, et kuigi rutiinselt kanabroileritele näiteks joogivette antibiootikume ei panda, siis juhul kui farmist võetud haigusproov saab laborist kinnitust bakteri olemasolust, antakse kogu grupile siiski antibiootikume. Tegelikkuses tähendab see lihtsalt seaduste ning määruste järgimist ning see ei peegelda koheselt paremat loomade heaolu.
Seega saabki lihatööstus müüa “antibiootikumideta kasvatatud liha”, olenemata sellest, et looma eluea jooksul talle antibiootikume ikkagi sisse söödeti. Lisaks tuleb täheldada, et paratamatult jõuab antibiootikumijääke just lihaga ka inimeste toidulauale, seda peamiselt siis, kui looma või linnu seedekulglas on veel antibiootikume alles, mis aga tapamajas ning lihatööstuses pärast lõikamist lihakehale satuvad ning ka pakendatult poes ning süüa tehes alles võivad jääda.
Eelista väikefarme: neis on tingimused paremad ning vajadus antibiootikume kasutada väiksem
Tippkokad on öelnud, et antibiootikumidega kasvatatud loomade lihast tuleb praadides palju vett välja kuna antibiootikumid hoiavad elusa looma kehas vett kinni. Kokkade sõnul ei ole selline liha maitsev ega esinduslik ning oma klientidele nad seda mingil juhul ei pakuks. Samuti ei saa kindel olla ega seal lihas antibiootikumijääke alles pole. Antibiootikumijääke niiviisi pidevalt väikses koguses sisse süües võib inimene oma organismis loomulikult pesitsevad bakterid ära harjutada ning saavutada teatud tüüpi antibiootikumide suhtes resistentsuse.
Parem on sellist kahtlase väärtusega liha vältida. Seda saab teha mitmel moel – esiteks võiks iga tarbija eelistada väiketootjad, kelle farmides kasvavad loomad sobivates heaolutingimustes ning puudub vajadus antibiootikumide manustamine ennetusena. Siin on mõned soovitused. Tasub ka tootjalt otse küsida, kas ja kui palju tema oma loomadele antibiootikume annab. Teiseks tasub tervise nimel söödavat lihakogust vähendada, süües maitsvaid taimset päritolu toite ning avastades uusi põnevaid maitseid.
Lisainfo:
Soovitused B-kategooriasse kuuluvate antbiootikumide kasutamise vähendamiseks loomade ravis
Antibiootikumide kasutamine loomakasvatuses luubi all
(https://maaelu.postimees.ee/4093649/antibiootikumide-kasutamine-loomakasvatuses-luubi-all)
Antibiotic and synthetic growth promoters in animal diets: Review of impact and analytical methods
(https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0956713516301062)
