Ajakirjandus on vähemalt rahvasuus tuntud kui neljas võim, mis on võtnud meie ühiskonnas kohtu-, seadusandliku ja täidesaatva võimu järel sisse olulise koha. Ajakirjandus saab kujundada ja kujundabki oma tegutsemise kaudu ühiskonna vaateid, suhtumisi, suundumusi ja poliitikat. Mis sündmusi kajastatakse, kuidas neid kajastatakse, milliseid küsimusi küsitakse ja kellelt.
Eurobaromeetri sel suvel korraldatud uuringu järgi peab Eesti elanikest ainult kaks protsenti keskkonna- ja kliimamuutust kõige tähtsamaks probleemiks, millega riik peaks kohe tegelema. Euroopa Liidus on see näitaja 15 protsenti. Ettepoole jäid niisugused teemad nagu üldine elukallidus ja hinnatõus, energiaga varustatus, rahvusvaheline olukord ja tervis. Umbes samasugune näib olukord teemade kajastamise tiheduse ja tõsidusega meie meedias. Aga kas see peaks nii olema?
Looduse ja keskkonna ning nende kaitsmise puhul ei tohi ära unustada, et küsimus pole mingis abstraktses südameheaduses. Loodust ja meile sobivat keskkonda on inimestele endile hädasti vaja. Et säilida nii üksikisiku kui ka liigina. Fakt.
Inimtekkeline kliima soojenemine ja inimtegevuse tõttu elurikkuse hävinemine on teaduslikud faktid, mitte lihtsalt maitse- või usuasi. Lugematu hulk teadlasi on panustanud palju aega ja energiat, et teaduslike tõdede ja faktideni jõuda. Iga viies liik Eestis on ohustatud. Fakt. Üleraie on muutnud Eesti metsad juba süsiniku emiteerijaks. Fakt. Vanad metsad ja looduskaitsealad on olulised elurikkuse ja kliimakriisi leevendamisel, ometi tehakse seal suure hooga lageraiet. Fakt. Fakt. Fakt.
Selle kõige juures on tavaline, et ajakirjandus võtab rolli, mis süvendab pilti vastasseisust, kus vastamisi on tööstus ja looduskaitsjad, justkui ülejäänud elanikkond asjasse ei puutukski. Seejuures on tööstuse huvid vaat et kõige tähtsamana välja joonistatud ning ökosüsteemide kaitse esitatud looduskaitsjate hobina või lausa erahuvina. Hea veel, kui looduskaitsjaid ei kujutata pahatahtlikena: keelavad, takistavad, jauravad, ei lase töökohti luua, pärsivad kasumeid …
Keskkonnateemad jõuavad ainult vahel päriselt peavoolu meediasse ja ka rahvusringhäälingusse, tihti aga pigem tööstuse vaatena ebapiisavate ressursside ja töökohtade raamistuses. Peamiselt on keskkonnateemad tõsiselt kajastatud mõnes teadus- või keskkonnalisas, mida vaatab ja loeb vaid see väike osa inimestest, kes juba on nendega kursis. Mõnikord leiab neid ka meelelahutusportaalidest või võib lugeda majandusküljelt uudiseid niisuguste pealkirjadega nagu «Rohepööre on tekitanud uue probleemi: õlu saab otsa» (Postimees, 10. oktoober).
Jälle need rohepöörased, kes muudkui tekitavad probleeme, selle asemel, et vait olla …
Ajakirjanduseetikat silmas pidades peaks minu hinnangul olema toimetuste ülesanne viia iga Eesti elanikuni teadmine, et keskkonnakriis on hiiglaslik probleem. Et see ei ole ainult üksikisikute, vaid kogu ühiskonna lahendada. Ja et pidev suurtööstuste väga efektiivne lobitöö vaid süvendab seda probleemi. Viimati mainitu külvab umbusku neisse, kes pole looduskaitse probleemidesse süvenenud, ning tekitab tõhusate lahenduste valiku ja õigustatud ootuste suhtes segadust.
Tööstused mõjutavad annetustega erakondi, aga ka ajakirjanduse vahendusel pakutavat, ostes sisuturundusartikleid ja reklaame. Looduskaitsjate ringkondades on avalik saladus, mis teemat mis väljaandest lugeda tasub ja mis väljaanne millise tööstuse jutupunkte avaldama kipub. Vahel vaatab ajakirjandusest muidugi vastu ka sõnum, et keskkonnakriis on päris probleem ja sellega päriselt tegelemiseks oli parim aeg 30 aastat tagasi, kuid järgmine hea aeg on nüüd ja kohe.
Kas keskkonnateemasid avades saab ainult rääkida pooltest, vastasseisudest, huvidest, huvikaitsest, vajadusest leida see müstiline kompromiss? Kas majandus- ja tööstusuudiste juures nõutakse sama agaralt mõlemale osapoolele sõna andmist kui looduskaitse teemade juures? Kui ei, siis miks?
Meil on praegu kombeks ignoreerida tööstuste esindajate jõulist tööstuste majandushuvide esindamist. Ühiskond ei näe tööstuse huvi konkreetse pundi inimeste konkreetse majandusliku huvina, ent tegelikult pole seal miskit rohkemat ega miskit vähemat. Ainult et tööstus- ja majandushuvi võiks arvestada vaid siis, kui loodushoid on avaliku huvina tagatud, keskkond aruteludes enesestmõistetavalt esimesel kohal.
Õnneks leidub Eestis ajakirjanikke, kes kirjutades lähtuvad sellest, mis looduses toimub, näiteks elurikkuse kriisist ja liikide väljasuremise kiirusest. Aga see on «nišš». Ma ei taha küll kõlada dramaatiliselt, aga looduskaitse ei ole lihtsalt elu ja surma küsimus, vaid miljardite elude ja surmade küsimus.
Ökoloogia peab saama elutähtsaks teaduseks nagu näiteks meditsiin. Me ei peaks ju võimalikuks, kui näiteks avastusele, mille kohaselt mõni aine või ravim tekitab lootel väärarengut (mõtleme näiteks talidomiidiskandaalile või teflonile), järgnevad aastatepikkune ühiskondlik debatt ja arutelu, kas maksab ikka mõne firma majanduslikke huvisid piirama hakata.
Loodushoiuga millegipärast nii tehakse. Ilmselt sellepärast, et mis silmist, see südamest, ning enamik probleeme jääb enamikule nähtamatuks. Lihtne on näidata asja nii, et hullunud ja eluvõõrad looduskaitsjad pärsivad vaeseid tööstureid, kes südameheadusest tahaks kõrgepalgalisi töökohti üha juurde luua. Nojah, tõepoolest linde laulab maakodus justkui igal aastal vähem. Putukaid auto esiklaasil on ka vähem kui lapsepõlves. Mingi teade tõesti silma jäi, et see või too liik on välja surnud, aga äkki suri kuidagi ise …
Kõik justkui saavad aru, et planeet on piiratud ressurssidega. Justkui ollakse nõus ka sellega, et lõputu kasv selsamal planeedil on seega võimatu. Tõendite hulka, mis ütlevad, et inimene on ületanud planeedi piirid, kasvatavad teadlased sisuliselt iga päev. Aga aega hakata tasaarenema, nullkasvama, loodusseadustega arvestama tundub olevat siiski lõputult. Piiritult. Teeme seda homme. Jätame selle oma lastelaste tööks. Poliitilisi muudatusi võiks teha ka mingid teised poliitikud mingis teises reaalsuses ja nii, et valijad seda tähelegi ei paneks. Ja sellest, et keskkonna hävinemisel on reaalne, käegakatsutav mõju majandusele ja töökohtadele ning ka rahasse ümber arvutatav hind (tormid, orkaanid, tervishoid, muldade viljakuse vähenemine), ärme lihtsalt räägime. Äkki keegi teine kuskil lahendab selle probleemi ära. Ning vähe oluline ei ole seegi argument: «Aga ajakirjandus räägiks sellest ju ometi rohkem, kui see oleks tõesti nii põletav probleem?».
Kas oleks võimalik, et ajakirjandus, ka rahvusringhääling, ei jääks passiivseks kõrvaltvaatajaks, nagu ta enamasti on, ega laseks läbi suurtööstuste lobiartikleid teaduse pähe? Ei tea. Koroonaviiruse leviku puhul võttis ajakirjandus muidugi kiiresti proaktiivse ja asja peensusteni käsitleva rolli, nii et pretsedent on olemas. Huvitav oleks teada, mis juhtuks, kui sisuturundusloo juures oleks näiteks märge «Tegemist on tööstuse lobiga, mille eesmärk on saada juurde laienemisvõimalusi».
Ajakirjanikel on teadmised ja oskused küsida teravaid küsimusi ja saada neile vastuseid ning leida informatsiooni, nad tunnevad infokanaleid ja inimesi. Ühiskonna kiirele keskkonnateadvuse kasvule on võimalik hoog sisse lükata küll.
Ajakirjandusel on võim ja vaba voli seda võimu kasutada. Küsimus on, milleks ja kas üldse ajakirjandus seda kasutab.
*Autor: Farištamo Eller. Ilmus Sakalas 12. oktoobril 2022
