Aiki ootab uut kodu

 Veidi üle aasta tagasi novembri lõpus tegime midagi niisugust, mille teostumisse oli inimestel raske uskuda. Õnneks uskusime meie ja sellest piisas.
 Läänemaal vireles 28 suurt ja sotsialiseerimata koera poristes aedikutes sita sees. Nende elus polnud midagi ilusat ja normaalset. Peremees viskas paar korda nädalas üle aia mingit toitu, kuid see oli ka kõik.
 Koeri peeti osaliselt ka paljundamise ja kutsikate müümise eesmärgil. Kutsikad jõudsid isegi üle lahe Soome. Hiljem müük enam nii hästi ei läinud ja vastsündinud elukesed lõpetasid oma maise teekonna liigikaaslaste hammaste vahel.
 Koerad elasid karjareeglite järgi ning need reeglid on julmad just sellel liigil, kes tegelikult on inimeste poolt juba kodustatud. Hundid saavad hakkama, kuid koerad nii hästi enam mitte.
 Pooleteise nädalaga olime loonud kõigile hoiukohad ja roomasime terve päeva silmini poris, et koerad sealt minema toimetada.
Üks koertest pääses jooksu ja vaatamata püügipuurile, kaameratele jne, teda tabada ei õnnestunud. Ilmselt oli selles oma osa ka koerte endisel peremehel Vellol.
 Mees oma taolises koerte pidamises midagi väärat ei näinud ja nii pidi riik tegema otsuse. Loomulikult eelnes sellele otsusele väga pikalt meie surve ja teavitus ning hiljem ka koertpidamise ülevõtmise kinnitamine. Tollal veel PTA-s Tiina Kukk’e ei olnud ning see kadalipp, mis loomade päästmiseks läbida tuli, oli pikem ja õudsem kui Kolgata tee.
  Igatahes läbisime selle õuduse edukalt ja käisime välja ka soovi leida kõigile päästetutele kodu ca aastaga. Rohkemat isegi ei julgenud unistada.
 Täna oleme sellest lubadusest täitnud 2/3. Uue kodu on saanud 15 koera. Oma lubaduse täitmise osas oleme siiski veel graafikust maas üheteistkümne nina ja sabaga. Samas on hoiukodudes viibimise aeg koeri sotsialiseerinud, muutnud neid julgemaks jne.
 Jackyle kodu leidmine kõigest ühe päevaga tõi lootusekiire taas meie silmisse ja andsime isekeskis lubaduse leida nüüd järgmisena kodud neile üheteistkümnele koerale.
 Kindlasti on ka neile kuskil olemas see päris oma kodu ja päris oma pere. Neis koertes pole grammigi agressiivsust, mõni vaid vajab harjumisaega uue kohaga.

Aiki on ca 8-aastane tore poiss, kel on seljas uhke must kasukas.
Iseloomult on ta väga sõbralik ja sotsiaalne. Rihmas käimist peab veel harjutama, kuid muus osas väga vinks-vonks poiss.
Munad võtsime ka maha, kiibi ja passi sai ka ning ussid, kirbud ja muud elukad on edukalt tõrjutud. Suuremaid tervisehädasid ka ei paista olevat. Poiss on tohtrite valvsa pilgu alt läbi käinud ja tunnistatud igati kõlbulikuks.
 Aiki tahab nüüd ära kottu minna, ei muud. Tahab pista oma musta ninanöpsi uue pereliikme pihku ja annab lubaduse, et on maailma parim sõber. Ketti me ühtegi koera ei loovuta!!!
 Kui Aiki tundub olevat just sinu uus pereliige, siis helista meile 51946146 või kirjuta info@loomakaitse.eu.
 Selleks, et saaksime viia ellu nende koerakeste unistuse, neid toita, katta ja ravida, saate kõik olla abiks ka siis, kui endale koju enam rohkem loomi ei mahu