FOTO: ELL/Tapetud Bosse

Foto: Loomapäästegrupp

Aasta algus oli karm – nii palju allaaetud loomi – valdavalt koerad, kassid, metskitsed! Ei hakka laibaloendust tegema,a ga neid ikka oli. Midagi pole parata, aga libedal teel ei saa masinat pidama ka kõige suurem loomasõber. Paljud fotod jõudsid ka minuni – kuradi kahju ja kuradi kurb! Ja siis veel Žorik …… lained lõid korraks üle pea.

Nii tabasingi end mõttelt, et ehk aitab? Ainult laibad, veri, kannatused ja ülekohus. Loomadele, mitte mulle. Lisame siia otsa veel seinast seina kuulujutud ja süüdistused, millele ma küll sülitan kuid ega laias laastus needki hästi mõju. Jube morbiidne värk!

Teeks õige midagi muud, mis ka päriselt rõõmu pakub? Või leiaks vähemalt uue hobigi, mis vaimustuma paneks ja aitaks olemist tasakaalus hoida. Hakkaks heegeldama või iluuisutama? Või hoopis peotants? Viimane jääb küll ära, sest partnerile eluohtlike vigastuste tekitamist ma nüüd küll oma hingele ei taha.

On ka head. Näiteks, et Eesti riik on vähehaaval ka loomade heaolule rohkem tähelepanu lõpuks pööramas. PTA-s on Harles Kaup tagasi. Tiina Kukk rokib nagu noor jumal ja uus kaardivägi on peale kasvamas. “Vanad olijad”, kes loomadest eales hoolinud pole, on kahjuks veel palgal, aga küll ka nemad lähiaastatel sule sappa saavad. Vähemalt loodan.

Tegelikult võiks või lausa peaks ka PTA ladvikust mõne mehe sellisele tööle panema, kus ta loomadele ohtu ei kujutaks ega progressiivse mõtlemisega inimeste tööd ei takistaks. Riigiametnik mätsis hiljuti ühe loo kinni. Varsti saan ehk sellegi avalikuks teha. Arutasime vandeadvokaadiga teemal kui õige selle ametniku vastu üritada algatada kriminaalasi – ta jättis ju looma abitusse seisundisse ja seadis oma otsusega viimase elu ohtu. Äkki läheks nüüd juba läbi? Ehk hakkab meie riik ka lõpuks sinnamaale jõudma, et päriselt teistmoodi elushingedest hoolib ja rakendab seda, mis säädustes kirjas?

Ma küll sooviks elada sellises riigis. Näen väärkoheldud looma, helistan kuhu vaja ja tean, et ametnikud reageerivad ning hädaline saab abi. Seni on see laias laastus vabatahtlike peal olnud, mis pole teps mitte õige. Isiklikult pole eales tahtnud saada mingiks neetud “avalikuks staarloomakaitsjaks!” Ainult olude sunnil.

Selge see, et rahuloluks pole veel kaugeltki põhjust, aga mingeid väga selgeid märke ma juba näen. Ka kohus on karmimaks muutunud. Näiteks rääkisin kohtunik Merle Partsiga aasta alul. Pole saladus, et ta on samuti suur loomasõber. Naine ütles, et tema on küll range loomapiinajate suhtes. Tartu Maakohus oli veel rangem. Eesti Ekspress tegi sellest artikli ja loe seda SIIT