Foto: Erakogu/Chase
Möödunud aasta suvel päästsime koostöös Põllumajandus- ja Toiduametiga ühest Lääne-Virumaa elamust 27 koera, kes elasid kohutavates tingimustes – neile ei olnud tagatud arstiabi ega isegi mitte joogivett. Majas, kus koerad elasid, oli väljakannatamatu hais ning toas ei olnud üldse õhku.
Raske minevikuga ja jubedates tingimustes elanud koertega oli loomulikult tegemist palju. Oli tõsiste tervisemuredega koeri ning oli ka neid, kes kartsid tohutult inimese lähedust ega julgenud varjupaiga töötajatele ja vabatahtlikele otsagi vaadata. Nägime palju vaeva ja kaasasime ka professionaale väljapoolt ning tasapisi hakkasid ka kõige arglikumad koerad nina kuudist välja pistma ja inimest usaldama õppima.
Nüüd saame teiega jagada tõelist rõõmusõnumit – täpselt aasta aega hiljem on kõik koerad endale uued kodud leidnud! Uute omanikega suheldes on välja joonistunud muster – enamikel koertel löövad endiselt mineviku hirmud aeg-ajalt suuremal või väiksemal määral välja. Oleme tänulikud, et leidub inimesi, kes on valmis kodu pakkuma raske minevikuga loomadele ning igapäevaselt nende käitumismuredega tegelema. Ikka selleks, et loomale mõnusat ja turvalist elu pakkuda!
Koerte omanikud räägivad, kuidas elu uute pereliikmetega nüüd – täpselt aasta pärast päästmist – läinud on.
Esmeralda
“Mõni kuu tagasi jõudis meie koju Esmeralda. Hoolimata sellest, et otsus võtta koer oli läbimõeldud ja kaalutletud, olid esimesed nädalad rasked ja keerulised. Eks uue olukorraga kohanemine võttis nii Esmeraldal, minul kui ka minu perel aega. Nüüd, mõned kuud hiljem, ei mäleta ma enam, kuidas oli elu enne Esmeraldat. Need kuud ei ole muidugi olnud üks suur lust ja lillepidu – tegeleme hetkel veel reaktiivsuse probleemi ja üksindusahistusega, kuid kui need murekohad kõrvale jätta, siis Esmeralda on tegelikult väga tark, kuid isepäine koer – ta on selgeks õppinud mõned lihtsamad käsklused ja trikid. Vaatamata oma suurusele on ta hinges paras pehmeke, kes igal võimalikul hetkel norib hellust ja paisid ning tuleks kasvõi vanni kaasa, kui vaid saaks. Esmeraldat ootas meie juures ees ka 7-aastane kass, keda ta heameelega oma mängukaaslaseks soovib, kuid kassi arvates on selline suur hüplev elukas lihtsalt totakas, keda on kindlam kõrgemalt vaadata.
Esmeraldast mitte ainult ei saanud meie pere lemmikloom, vaid täieõiguslik pereliige. Üks on kindel – otsust võtta varjupaigast koer, ma ei kahetse.”
Kendo
“Kendo naudib oma elu väga, käime ühiselt reisidel ja poes. Ta õpib inimestega käituma ja on väga palju arenenud sellest ajast, kui ma ta sain.
Kendo naudib jalutuskäike metsas ja teiste koertega mängimist. Ta on väga energiline, rõõmus ja õpib kiiresti. Lisaks saab ta kõigiga läbi ja on aidanud paaril inimesel oma koerte hirmust üle saada. Kendo on ikka veidike pätt ka ja ei saa alati aru, kui suur ta on, aga õnneks on ta nii armas, et keegi väga pahaks ei pane. Alguses oli Kendoga väga raske, sest ta ei osanud inimestega koos elada ja kartis kõike. Ta esimene reaktsioon oli kas lamada või haukuda. Õnneks klikkisime väga kiiresti ja nüüd naudib ta maailma avastamist.”
Vahvaid lugusid on veel palju, aga edasi loe juba meie KODULEHEL
