Aasta aega hiljem – kuidas läheb kohutavast koeravabrikust päästetud koertel?

Veterinaarsel ülevaatusel selgus, et kõik loomad olid alatoitumises, emastel koertel olid liigse poegimise tagajärjel nisad ebanormaalselt väljaveninud, mitmetel olid kasvajad, mõnel vajasid silma pisaranäärmed kirurgilist sekkumist ja koerte kehad olid kaetud armide, kärnade ning haavadega. Lisaks sai selgeks, et nad on sotsialiseerimata ja kardavad inimesi. Päästetud koerte hulgas oli kaks tiinet koera, kes tõid hiljem varjupaigas ilmale kokku 11 kutsikat.

Raske minevikuga ja jubedates tingimustes elanud koertega oli loomulikult tegemist palju. Oli tõsiste tervisemuredega koeri ning oli ka neid, kes kartsid tohutult inimese lähedust ega julgenud varjupaiga töötajatele ja vabatahtlikele otsagi vaadata. Nägime palju vaeva ja kaasasime ka professionaale väljapoolt ning tasapisi hakkasid ka kõige arglikumad koerad nina kuudist välja pistma ja inimest usaldama õppima.

Nüüd saame teiega jagada tõelist rõõmusõnumit – täpselt aasta aega hiljem on kõik koerad endale uued kodud leidnud! Uute omanikega suheldes on välja joonistunud muster – enamikel koertel löövad endiselt mineviku hirmud aeg-ajalt suuremal või väiksemal määral välja. Oleme tänulikud, et leidub inimesi, kes on valmis kodu pakkuma raske minevikuga loomadele ning igapäevaselt nende käitumismuredega tegelema. Ikka selleks, et loomale mõnusat ja turvalist elu pakkuda!

Koerte omanikud räägivad, kuidas elu uute pereliikmetega nüüd – täpselt aasta pärast päästmist – läinud on.

Esmeralda

“Mõni kuu tagasi jõudis meie koju Esmeralda. Hoolimata sellest, et otsus võtta koer oli läbimõeldud ja kaalutletud, olid esimesed nädalad rasked ja keerulised. Eks uue olukorraga kohanemine võttis nii Esmeraldal, minul kui ka minu perel aega. Nüüd, mõned kuud hiljem, ei mäleta ma enam, kuidas oli elu enne Esmeraldat. Need kuud ei ole muidugi olnud üks suur lust ja lillepidu – tegeleme hetkel veel reaktiivsuse probleemi ja üksindusahistusega, kuid kui need murekohad kõrvale jätta, siis Esmeralda on tegelikult väga tark, kuid isepäine koer – ta on selgeks õppinud mõned lihtsamad käsklused ja trikid. Vaatamata oma suurusele on ta hinges paras pehmeke, kes igal võimalikul hetkel norib hellust ja paisid ning tuleks kasvõi vanni kaasa, kui vaid saaks. Esmeraldat ootas meie juures ees ka 7-aastane kass, keda ta heameelega oma mängukaaslaseks soovib, kuid kassi arvates on selline suur hüplev elukas lihtsalt totakas, keda on kindlam kõrgemalt vaadata.

Esmeraldast mitte ainult ei saanud meie pere lemmikloom, vaid täieõiguslik pereliige. Üks on kindel – otsust võtta varjupaigast koer, ma ei kahetse.”

Kendo