“Töö on tellija materjalist,” on üks stamplause, mida ikka loomaarstide käest ikka kuulda võib. Loomapäästegrupi poolt Loomade Kiirabi Kliinikusse viidud Sauelt leitud lõpptiine kiisu “materjal” oli halvimast veel halvem – kõht kõva kui telliskivi, kehatemperatuur nii madal, et kraadiklaas ei suutnud mõõtagi, soontes voolas vere asemel saastunud mürgine ollus. Poolsurnud ja apaatse kiisu tervisehädade kirjeldamiseks võiks täita pool sellest artiklist, aga õnneks pole mul mitteloomaarstina selleks vastavat haridust. Maakeeli öeldes oli tema seisund nii kehvakene, et elulootust võisid pakkuda ainult ullikesed või reaalsustaju kaotanud paadunud optimistid.

Loodus on aga imeline ja juba eile pärastlõunal vaatas mulle kliiniku hapnikukambrist vastu kassikene, kes sel sajandil nüüd küll ära surra veel ei kavatse. Loomulikult on ta veel nõrk ja loid, mõistagi hämmingus ja veidike stressis, aga kõik näitajad paranevad mitte päevade vaid lausa tundidega. Loomulikult on kliiniku personal talle kõvasti toeks ja ilma nende pingutuseta saaksin temast rääkida praegu minevikuvormis. See on sama kindel nagu Aamen kirikus!

Sünnitamine on üks suur looduse eluimekink, mille õnnestumiseks peab miljard minikomponenti alustades keemiast ja lõpetades kasvõi rõhuga silmamunas, täpselt paigas olema. Inimloom võtab seda paljuski hoolimatult kui tavarutiini, kus kõik kõrgemalt poolt nagunii juba korda sätitud on. Aukartus ELU ees puudub ja seda ei osata hinnata enne kui endal häda käes. Oma liigi ja soo jätkamine on mõistagi oluline ning see tõstetakse kõigest kõrgemale.

Mida see kass täna tunneb? Kindlasti stressi. Äkki ka kurbust, kuigi end kõige targemaks liigiks tituleerinud Homo sapiens välistab loomadel tunded. Nüüd on mulle teile aga üks halb uudis ja nimelt on inimloom oma suures tarkuses tegelikult päris loll ning meil pole õrna aimugi, mida teised liigid tegelikult tunnevad või mõtlevad. Kindlasti tunneb see kiisu, et midagi on teistmoodi. Instinktid käsivad ju järglaste eest hoolitseda, aga nood on kuskile kadunud. Õnneks loomad sel teemal praeguste teadmiste kohaselt suurt oma pead ei vaeva ning varsti normaalne elurütm taastub.

“Kui kõik hästi läheb, siis võid ta neljapäeval koju viia. Muidugi parem kui ta veel siia jääks, aga ma ei tea kuidas ühingu rahakott võimaldab,” uuris loomaarst Aljona Gogoleva.

“Tule siia ja las ma kallistan sind! Mul on nii hea meel, et ta elus on! Kuradile raha, paberitükk, mis kümne sekundiga tuhaks põleb! Las olla reede õhtuni!”

Rahast rääkides, siis Loomade Kiirabi Kliinikus Nike’ks ristitud kiisu ravi toetas 20 inimest 306 euroga. Kindlasti helistati ka Loomapäästegrupi annetustelefonidele, aga sealne summa laekub arvele alles järgmise kuu lõpus ning eristada kellele annetus tehti, on võimatu. Loodetavasti koguneb vajalik summa kokku, sest selleks päästmiseks kulunud number tuleb kindlasti neljakohaline või veidikene alla selle. Olgu selle rahaga nagu on, aga suured tänud kõikidele, kes mõistavad ka kiisu kannatusi ja elukest väärtustada.

Loodan, et homme saab imeilus Nike haigemajast välja ja hakkan talle juba kodu otsima. Loomulikult vajab kiisuke taastusravi ja kõrgendatud hoolitsust, aga kulusid see kaasa ei too, sest Loomapäästegrupp võtab need enda peale. Ta on kellegi kodukass juba täna, aga pole üldse kindel, et see pere seda looma väärib, sest ükski hooliv inimene ei lase kohe poegima hakkavat lemmikut tänavale autode vahele kakerdama. Kodupakkumistest palun teada anda help@animalrescue.ee või telefonil 1414. Kuna selle kassi edasise elu eest vastutan antud ajahetkel mina, siis olete sunnitud kuulma veel üht stamplauset:

“Te võite saada endale minu näol hea sõbra või suurima vaenlase. Kõik sõltub sellest kuidas te loovutaud looma kohtlete. Loomapidamine pole kohustuslik ja sestap mõelge hästi järele enne kui ta koju viite. Kui olete natukenegi kahevahel, siis jätke võtmata – loomale parem ja teil endal lihtsam!”

Seotud lugu: “Saue rahvas! Kelle lõpptiine kiisukadunud on?”