Nii nagu varasematel aastatel, ei leitud ka tänavu Põllumajandus- ja Toiduameti (PTA) ning Keskkonnaagentuuri koostöös tehtud saare-salehundlase seire tulemusel saarepuude kahjurit Eestis. Meile lähim kolle asub Peterburi piirkonnas, mis tähendab, et ka Eesti saarepuud linnades ja metsades on suures ohus.
Saare-salehundlase seire kestis tänavu juunist kuni augusti keskpaigani ning järgmisel aastal jätkatakse seirega samas mahus. PTA taimetervise ja paljundusmaterjali osakonna peaspetsialisti Tea Tasa sõnul kasutati kogu seireperioodi vältel ka feromoonpüüniseid, sest ainuüksi vaatlustest selle kahjuri ülesleidmiseks ei piisa. „Väga oluline on kahjur varakult avastada, sest ainult siis võib olla veel võimalik tema levikut pidurdada,“ sõnab Tasa, kelle sõnul on seiretegevus kahjuri varajase tuvastamise seisukohalt väga oluline.
Tasa sõnul on Eestis saare-salehundlase poolt ohustatud looduslikult kasvav harilik saar ning haljastuses kasutatav pensilvaania saar. „Harilik saar on meie looduses olulisel kohal just loodusliku mitmekesisuse säilitamise seisukohalt,“ märgib ta.
Saare-salehundlase seire korraldati koostöös Keskkonnaagentuuriga. „Harju, Ida-Viru, Lääne-Viru, Jõgeva, Tartu ja Võru maakonnas vaadeldi 89 seirekohas põhimaanteede, piiripunktide ning saare saematerjali importivate ettevõtete lähiümbruses hariliku saare ja pensilvaania saare puid ning nende võrasse riputati feromoonpüünised,“ jätkab Tasa. „Kolmandik seirekohtadest planeeriti Narva ja Narva-Jõesuu linna ning Ida-Viru maakonda, kus loodusliku levimise oht on kõige suurem, püüniseid hoiti kahjuri lendlusperioodil puude võras üleval olenevalt seirekohast neli kuni kaheksa nädalat.“ 13 seirekohas (nt Harju, Võru ja Ida-Viru maakonnas) oli lähiümbruses kasvamas ka pensilvaania saari, mis teadaolevalt on saare-salehundlasele eelistatuim puuliik. Karantiinset taimekahjustajat saare-salehundlast feromoonpüünistest ei leitud, kuid 74 seirekohas oli püünistes Eesti kohalike erinevate Agrilus sp. liikide mardikaid, mille arvukus võrreldes eelmiste aastatega oli suurem.
Senini ei ole saare-salehundlast mitte üheski Euroopa Liidu riigis leitud. Olenemata sellest, et Euroopa Liidus on saare-salehundlase levikuriikidest imporditavale saare puidule ja istikutele kehtestatud sisseveo erinõuded, et vältida levikut kaubavahetuse kaudu, on looduslikku levimist raske takistada, sest taimekahjustajad riigipiire ju ei tunne. Saare-salehundlane võib levida mitmel viisil: looduses ise lennates, puidu ja taimede kaubavahetusega või ka transpordivahendite külge kinnitudes „hääletajana“ edasi liikudes.
Saare-salehundlane (Agrilus planipennis) on Kaug-Idast pärit mardikas, kelle tekitatud kahjustuste tagajärjel hakkavad puud kuivama ja seejärel hukkuvad. Täiskasvanud mardikas on väike, kuni 14 mm pikkune, iseloomuliku smaragdrohelise läikiva saleda kehaga ning lühikeste tundlatega. Kahjur lendleb soojadel päikesepaistelistel ilmadel ja toitub saarepuu lehtedest. Saare-salehundlane tekitab puudele kaks väga iseloomulikku kahjustustunnust: vastne kaevandab koore alla S-kujulised käigud ning mardikas tekitab puust väljudes puukoorele 3–4 mm läbimõõduga D-kujulise ava. Kahjuri tuvastamise korral tuleb kolde likvideerimiseks rakendada tõrjemeetmeid. Saare-salehundlane on levinud Hiinas, Jaapanis, Koreas, Taiwanis, USA-s, Kanadas, Venemaal ja Ukrainas.
Lisainfot leiad Põllumajandus- ja Toiduameti veebilehelt.
