Arvasin, et annan Vuntsile nädalavahetuse toibumiseks ja siis teen teile head kaasaelajad põhjaliku raporti koos keeruliste veterinaarsete terminite ja ülevaatega annetuste laekumisest. Paraku lugejate ja loomasõprade huvi on nii meeletu, et teen hetkeolukorrast pärast esimese öö möödumist lühikokkuvõtte. 

Hea uudis on see, et kutsikaohtu Vunts elas öö kenakesti üle. Imekombel ei tuvastatud ühtki luumurdu, aga koera kõik siseorganid on kõvat raputamist saanud küll. Kõige rohkem sai kannatada nahk, aga seegi on juba kokku paigatud. Ise arvasin, et seda “suurt auku,” kust liiges välja turritas, kinni õmmelda küll ei anna ning vaja läheb naha siirdamist. Aga võta näpust ja Loomade Kiirabi Kliiniku tohtrid tegid taas imet. Täna hommikul paluti luba uute uuringute läbiviimiseks ja Vunts vajab tibake ka võõrast verd juurde. Kõik load said antud ja momendil on parim saadaolev ravi talle tagatud.

Kuigi arstid lootsid, et noor kutsikas hüppab hommikul püsti ja tuuseldab mööda kliinikut ringi, siis see optimism ei täitunud ning jalgu ta alla ei võta. Ega meist vast keegi ei võtaks kui tema asemel oleksime ning ei tasu unustada, et ta on ka ülivägevate valuvaigistite mõju all. See kõik mõjutab ja mitte vähe. Ise ei söö ja on sundtoitmisel. Ka jääkide väljutamisel vajab abi, aga ka see on antud olukorras pigem normaalne. Vunts ise jälgib silmadega vaikides ümbrust ja laseb kõiki protseduure rahus teha – loom saab aru, et tahetakse head. Kui laskusin ta juurde ja silitasin, siis liputas kergelt sabagi. See on väga hea märk.

On tulnud vihjeid ka omaniku kohta. Kahjuks või õnneks on need valdavalt negatiivsed, aga täna ma veel neid kommenteerida ei saa. Seni pole keegi veel nõus olnud oma väiteid ka politseile andma ning sestap pean lähtuma anonüümsusnõude ja allikakaitse tagamisest. Loodetavasti keegi siiski ajab selja sirgu ja räägib suu puhtaks. See annaks ka mulle palju suurema tegutsemisvabaduse ja uskuge, et siis lajataksin ikka korralikult, kuigi hiljem mõistetaks mind arvatavasti “valetamise ja laimamise” eest süüdi. Näikse, et Eestis täna asjad just nii käivad ja ega me ilmaasjata ajakirjandusvabaduse tabelis neli kohta kukkunud.

Aga see selleks ja hoiame Vuntsile pöidlaid, et ta sama tubli edasi oleks. Prioriteet on ta terveks ravida, mitte pererahvast kottida, kuigi viimane oleks isegi väga asjakohane ja võimaluse tekkides seda ka teen. Pole vaja üldse kahelda. Eile kirjutasin veel ühest raudkullist. Paraku hommikul ta ikkagi lennata ei tahtnud ja sestap suundusime loomaarsti juurde. Dr. Andrus Joost Tatari loomakliinikust uuris ja puuris ta korralikult läbi ning suurt häda ei tuvastanud. Ta arvas, et küllap jäi suure masina tuulde ja põrkas millegi vastu. Pärast vajalikke protseduure ja süste, mis peaks uhke linnu oleku tublisti paremaks tegema, lasti meid kodusele ravile.

Ei mina enam hoiukodu paku, sest elan üksjagu väiksemal pinnal kui kümme aastat tagasi ning lisaks pean arvestama ka Ruudi ja Nõpsiku vaenuga iga uustulnuka vastu. Loomapäästegrupil on hoiukodusid, kes saaksid ka selliste sulelistega hakkama, kuid paraku asuvad nad liiga kaugel. Sestap loovutasin kullilise Metsloomaühingule ja tema edasise heaolu tagavad juba nemad. Jälgige nende kanaleid ja küllap õige pea näete juba ka videojuppi linnukese vabastamisest.

Olekski nagu lühidalt kõik ja momendil on kõik hästi. Loodetavasti nii ka jääb ja mingemgi selle hea tundega nädalavahetusele vastu. Uued uudised juba uuel nädalal. Tänan lugemast ja Vuntsi pärast muretsemast! Uskumatu, et üks võõras koer võib nii paljudele inimestele korda minna. See on nii-nii vägev, et teeb lausa alandlikuks! Aitäh!

Seotud lood: