“Sa ju ootasid mind pikisilmi?”
“Ahah.”
“Ära ole selline tõre!”
“Ahah.”
“Ma olen ju nii pisike, et sa ei märkagi mind!”
“Halloo! Sa oled loodusõnnetus, kes mööda elamist ringi tuuseldab ja sind pole võimalik mitte märgata!”
Umbes sellist kahekõnet peab tilluke Kleopatra iga päev oma eaka liigikaaslasega. Dr. Anu Poopuu sõnul on Kleopatra lõvi, mis lõvi, aga allub dressuurile hästi. Pole ka midagi imestada – SLK veri ju sees!
“Ma ei ütle sulle veel kindlat jah-sõna, sest võtan Kleopatraga seotut 15 aasta perspektiivis ning pean kõik hästi läbi mõtlema. Kodused kõik moosivad ja ka “vanamutt” lepib pisikesega juba ka ehk, et olen juba 80 % kaugusel murdumiseni,” räägib Anu, kelle suurimaks miinuseks on totaalne kohusetundlikkus.
Kleopatra tõi mulle ühe vihavaenlase ka juurde, kes lausa nõudis koera enesele, sest ma olevat “lootust andnud.” Huvitav millal ja kellele ning igaüks saab selles veenduda kui kõik Kleopatrale pühendatud kirjatükid läbi loeb.
Lugu lõppesigatahes solvangutega, kes ma kõik olen ja nüüd ta siis teab kuidas edaspidi suhtuda. Suhtuda kuidas tahab. mis mul sellest ja rahu tõi maa peale “block”-nupuke.
Ma ei taha kellegile meeldida ja käin paljudele närvidele. Egas nüüd meelega, aga nii lihtsalt on. Ennast ei häiri, loodetavasti ka enamus teist saab kuidagi hakkama ja kui häirin, siis saab alati ju mu üllitised lugemata jätta. Lihtne!
Hip-hip-hurraa Kleopatra, Loomade Kiirabi Kliinik ja Anu Poopuu. Nüüd juba küll katame lauad!
