Eilse päeva suur Suur plaan nägi ette, et panen jalad seinale ja lihtsalt molutan. Vägev idee, aga sellega läks veidi nihu ning ringi lipata sain kogu nädala eest. Paide linna sisse sattusin ka ja nimelt käisin külas Hallikesel, vaesel koeral, keda veidi omamoodi tädike aastaid tagasi mööda Eestimaad sõna otseses mõttes ringi lohistas nii, et nahk puha marraskil ja verine. Vaatamata internetis levinud õuduslugudele on ta hammastega raadiote ja kuulujuttude levitajate kiuste täie tervise juures ja naudib elukest oma uue pere seltsis. Muide, tal on ka uus nimi, sest Hallike jättis teda täiesti külmaks, aga sellest vahvast koerast juba lähitulevikus pikemalt.
Olude sunnil sai ta asukoht toona salastatud, aga nüüd võib juba julgelt rääkida. Lubasin eile Facebookis suure suuga lausa videoloo valmis teha, aga asja sellest mõttest vast ei saa. Õppinud mees paneks loo paari-kolme tunniga kokku. Minul läheks umbes päev-paar ja suve viimast kuud ei taha nüüd küll arvutis veetes mõõta saata. Sestap leppige tavalise artikliga, sest selle vuhan ma valmis imekäbedalt.
Eile anti teada veel Tõrva kandis autolt paugu saanud kiisust ja Kadriorus nähtud ühe jalaga pardist. Esimese abistamise kohta mul andmed puuduvad, aga loodan, et LPG oktoobrilapsed, kes seal kandis elavad, olukorra siiski lahendasid. Part toimetati aga teataja enese poolt autode ja inimeste eest turvalisemasse kohta ning temaga tegelen juba homme edasi. Põhjus lihtne – nädalavahetustel küsitav hinnatase on liig, mis liig ka meie vaese ühingu jaoks ja sestap peab loom-lind ootama ja kannatama kuniks vähemahned kliinikud uksed avavad.
Teataja poolt sai abi ka Viimsis auto alla jäänud kiisuke. Ei ma tea kas tegu oli mehe või naisega, aga Loomade Kiirabi kliinikusse ta vaesekese toimetas ning ole sa tuhandest tänatud. Tegelikult see ongi kõige kiirem viis abi osutamiseks, sest meie vabatahtlikud ei pruugi kiiresti kohale jõuda kas või sellepärast, et on tööl. LPG andis kinnituse arve tasumise kohta, aga seda polnud vajagi, sest kiip juhatas Mihkli-nimelise omanikuni, kes võttis kogu vastutuse ja oli südamest tänulik, et tema pereliiget saatuse hoolde ei jäetud. Vigastustest nii palju, et kops täitus rämedalt õhuga, aga see lasti välja ja hingamine taastus. Lisaks on vaagen kildudeks ja vajab operatsiooni. Käisin teda õhtul vaatamas ning nurrumootor oli kerges “narkouimas” ja segaduses kuid igati stabiilne ja valu ei tunneta. Asi seegi.
Väheke halvemini kui mitte öelda, et täitsa pekkis on aga lood aga Varbola kiisuga – piltlikult öeldes pole tal üldse neerusid ja organismus ei suuda uriini toota. Vähemalt aparaat ei suuda mingeidki andmeid loendada, sest tase on liiga madal. Hoiame veel tilguti all ja ootame imet kuid kõik märgid näitavad, et selle lahingu me kaotame. Ehk olekski õige tal minna lasta ja mitte nii pingutada, sest aastaidki on loomal uhkelt üle kümne. Nii arstid pakkusid.
Avastasin miks ta mind nii erilisel kombel kõnetas ja nimelt see tema pilk on täpselt sama kui mu taadikesel Aadul. Tema oli ju kah ühest silmast pime ja teine nägi lõpusirgel vaid udukogusid. Sestap nad pingutavadki ja püüavad sotti saada kas see va udune tont on hea või tahab kurja teha?
See abitus ja alandlikkus muudab ennastki niimoodi, et annaks või kõik hinge tagant, et tal vaid hea oleks. Tahtmine tahtmiseks ja loomapäästja argiellu kuulub ka surmaga leppimine meeldigu see talle või mitte. See loom lõikab mulle sisse, aga nii kaua kui Jeeus Kristus loomakliinikusse tööle ei lähe, pole midagi parata. Varbola kassi raviks annetati tänase seisuga 395 eurot. Arve oli eile lõunal üle viie soti ja kasvab veelgi, aga need riskid käivad paraku selle kodukootud loomapääste juurde, sest kunagi ju ei tea ette, kellele kaasa tuntakse ja kellele mitte?
Põhja-Tallinnas jäi samuti üks kodukiisu auto alla ning omanik võttis läbi messengeri ühendust. Ärge teie niimoodi kontakti otsige, sest messengeri ei satu ma teinekord nädalaid ning späm-kaustas olevad kirjad võivad vastust oodata kuu või enamgi. Vabandan, aga ei meeldi mulle see suhtluskanal. Lisaks lõppes ka seal tehtud kõne ning tagasivalimised ei õnnestunud.
Nagu aru sain polnud omanikul ei transporti ega rahagi ning kõik oleks läinud LPG kraesse. Lubas küll tagasi maksta, aga ei võta seda juba ammu tõsiselt, sest oma 95 prossa või enamgi laenuvõtjatest on arvamusel, et annetajad tagugu tema osa kinni ja saadavad meid pikalt. Täna tegeleb nendega inkasso, aga kulu on ju seegi ning nii need asjad ikka käima küll ei peaks. Kuidagi halb tunne on ikkagi teada, et kuskil toanurgas loom valudes kannatab. Sestap üritan täna veel ühendust võtta, kuigi loodan südamest, et kassiomanik leidis lahenduse. Ei saa ju kõik loomad maha surra seetõttu, et “valner” ei jõudnud kohale või mida teie arvate?
Nagu orav rattas päevale panigi punkti tilluke oravapoeg, kes Jüri alevikus ühte tuppa aknast puges. Heasüdamlik proua otsis abi ja minu numbri edastas talle PTA ametnik Volli ehk Vladimir Vahesaar. Kuigi ma seda ametkonda üksjagu sarjan, siis isklikku vimma meil pole, sest eesmärk on ju õilis – ametnikud tehku oma tööd ja aidaku loomi nagu säädus ette näeb. Mõistagi on vaja riigi poolt ressurssi juurde, sest praegune nn koostöö tähendab ju paljuski seda, et MTÜ-dele üle antud loomade raviks hakkavad viimased inimeste käest raha kerjama ning riigi enese osalus on pea suur ümmargune NULL. Täisjama ju!
Oravapojast veel. Ja nimelt tuvastasime lisaks alajahtumisele ka peatrauma, millest andis aimu ka vähesel määral ninast tulev veri. Ärge kohe hullu mõelge ja arvake, et keegi paha inime talle obaduse andis. Lugu on ilmselt palju proosalisem ja küllap põnn hindas oma võimeid üle ning sadas pea ees puu otsast alla. Ometigi on ta elujõuline ja masinas puges karbist välja ning otse nina ees mu kaenlaalusesse peitu. Küllap tundus soe ja turvaline koht olevat. Hommikuse seisuga on ta stabiilne, aga inimese hoolt ja ravi vajab veel mõnda aega. See titt kandis järjekorranumbrit kuus, sest just nii palju pähklipurejaid LPG viimase kahe päeva jooksul vastu võttis.
Homme rock’n roll jätkub. Kadrioru part tuleb üle vaadata ja Räpina kiisu on nii palju toibunud, et läheb teisipäeval Tartu Sodalise kliinikus peitmunandi opile. Veel tahan minna Veriorale ühele vanaprouale appi. Ja nimelt olla ta hiljuti ühes telesaates rahva ees lolliks ja lausa loomavihkajaks tehtud ning ametnikuhärra sõnul tulevat “valner ja võtvat kõik loomad ära.”
Lohutasin lakkamatult nutvat vanainimest ja kinnitasin, et ühtki looma temalt ära ei võeta ja kui keegi seda üritab, siis helistagu kohe mulle. Pakkusin talle koerakuute ja toiduabi, aga sellest memmeke keeldus, sest kohalik rahvas ise viib talle juba eeloleval neljapäeval tuttuued kuudid ning toidupoolisega saavat ta kenakesti hakkama. Ka oma lemmikud on ta tänaseks juba ära vaktsineerinud, ainult üks kass ja koer on veel tegemata. See mure saab lahendatud teisipäeval ja palusin meie Setumaa vabatahtlikel tagada transport ja igakülgne abi. Mõistagi tasume need arved, sest LPG poliitika kohaselt kuulub päriselt hädas olevate ja eriti eakate ning invaliidide loomade abistamine samuti meie põhitegevuste hulka.
Loomapäästegrupp on täna totaalses madalseisus ja sügisel tuleme välja uute vabatahtlike ja hoiukodude värbamiskampaaniaga, sest rahvast napib. See “hobi” pole lihtsalt nõrkade jaoks. Vaatamata sellele on aktiivsematel liikmetel käed-jalad tööd täis nagu ikka, aga teeme just nii palju nagu oskame ja suudame. Mõistagi me kõikjale ei jõua ega hakkagi jõudma, aga loodetavasti saate sellest aru ja pikka viha ei pea. Pane käpp alla ja aita kasvõi natuke omalt poolt kaasa, et hädaliste arved ikka tasutud saaksid. Püsiannetajaks saad hakata SIIN
