Kuvatõmmis rajakaamera salvestusest. Loodusvaatles Leho Harjo
Jaanuaris saime Loodusvaatluste nutirakenduse kaudu vaatluse Viimsi poolsaarelt, mis köitis spetsialistide tähelepanu. Tegu oli põneva sisestusega, sest varasemast polnud meile teada ühtegi ilvese vaatlust nii kaugelt Viimsi poolsaare tipust.
Eriliseks teebki kogu loo, et 2020-2021 aastal Viimsi vallavalitsuse tellimusel valla mandriosas läbiviidud ulukite alusuuringu käigus ilvest seal ei registreeritud, ei talvistel jäljeloendustel ega ka ühegi rajakaameraga, mis olid kokku suisa 65 asukohas. Küll aga registreeriti Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti tellimusel teostatud imetajate leviku uuringu käigus ühed ilvese jäljed 2022. aasta veebruaris jäljeloendusel lumikattelt Pärnamäe surnuaial. Sama aasta teises pooles septembrikuus tuli teade Viimsi-Randvere teel auto alla jäänud noore isase ilvese kohta.
Ka varasemalt on ilveste olemasolu Viimsi poolsaarel uuritud aastatel 2012-2013, kuna 2012. aasta jooksul tuli inimestelt mitmeid teateid, et seal on kohatud suisa ilveste pesakonda. Enamus neist teadetest jäid siiski tõendamata. Küll aga liikus tollel ajal üks emailves pojaga Leppneeme piirkonnas, kus ilmselt oli ka tema pesitsuspaik. Kuna Leppneeme piirkonnas elab palju metskitsi, kes on ilveste peamised saakloomad, on sealse piirkonna asustatus igati loogiline.
Selge on see, et Viimsi poolsaare metsad ei ole ilvesele piisava suurusega kodupiirkond, aga siiski satub nii Viimsisse kui ka Tallinnasse vahel üksikuid rändavaid ilveseid, kes võivad sinna ka mõneks ajaks pidama jääda, eriti siis, kui metskitsede arvukus neis kohtades parasjagu väga kõrge on. Tiheasustusaladele satuvad enamasti just noored, ühe- kuni kaheaastased hiljuti iseseisvunud uusi elupaiku otsivad (hajumisrändel olevad) ilvesed. Nagu kümne aasta tagune seis näitab, võib ilves üldise asurkonna arvukuse kõrgseisu olukorras Viimsis siiski ka pesitseda. Ilvese seisund Eestis väljendab vaikselt paranemise tundemärke. Kui kasvab noorte isendite hulk, suureneb ka võimalus nende sattumiseks Tallinna ja Viimsi aladele.
Suurulukid püsielanikena inimasustuse tiheasualadel viitab tasakaalus keskkonnale
Suurulukite olemasolu inimasustuse tiheasualadel ei tohiks käsitleda kui probleemi vaid kui märki, et selline elukeskkond on ka inimestele parem ja pikas perspektiivis oluliselt kestlikum kui ilma ulukiteta. Seda seepärast, et ulukid on osa ökosüsteemide toitumisahelatest ja mida terviklikumad need on, seda vastupidavam on igasugustele mõjuritele ka ökosüsteem. Inimeste ja ulukite rahumeelne kooslus mingil alal viitab sellele, et on saavutatud tasakaal inimese ja teda ümbritseva keskkonna vajaduste vahel.
Suurulukitele elupaikade ja nende vaheliste liikumisteede säilitamiseks on väga oluline hoida eriti tiheasualadel rohevõrgustikku, seejuures selle tuumikuks olevate rohealade head seisundit ja neid ühendavate rohekoridoride sidusust. Eriti tähtis on seejuures arvestada, et suurtel ja väikestel ulukitel on nii elupaikade kui ka liikumiskoridoride kasutamisel erinevad vajadused. Siinkohal väärib mainimist hiljutine pretsedenti loov Riigikohtu otsus, mis tühistas Viimsi vallas Randvere külas eramajade ehitamist lubanud detailplaneeringu eelkõige põhjusel, et sel oli negatiivne mõju metsloomade liikumiseks olulisele rohekoridorile. Ilves võib kaslasena liikuda ka päris kitsaid rohekoridore pidi. Mõned aastad tagasi jäi üks ilves rajakaamerasse Tallinnas Tiskre oja ääres, kus tal oli liikumiseks oja kaldajoone ja erakruntide piirdeaedade vahel vaid mõne meetri laiune riba. See aga ei tähenda, et selline kitsas koridor on ilvesele liikumiskoridorina piisav – sellist koridori pidi liiguvad ikka vaid uudishimulikud noored ilvesed. Rohekoridori põhifunktsioon on tagada, et looma- ja linnuliikide populatsioonid ei killustuks, vaid isenditel oleks võimalik erinevate rohevõrgustiku tuumalade vahel liikuda.
Mis siis arvata Viimsi ilvesest ja kas teda peaks pelgama või pigem tema kohalolu üle rõõmustama? Üldiselt hoiab ilves inimestest eemale. Inimeste silma alla satuvad enamasti just noorloomad ja halvas konditsioonis olevad (eeskätt kärntõbe põdevad) loomad. Seda aga, et ilves hakkaks Viimsi metsades või Tallinna rohealadel jalutavaid inimesi ründama, ei maksa karta. Ilves hoidub metsas peitu, jälgib inimese möödumist eemalt, ilma et inimene seda üldse märkaks, ja läheb siis metskitsede jälgi ajades edasi. Pigem võiksid viimsilased rõõmustada, et nende elukeskkond on jätkuvalt sedavõrd looduslähedane, et ka ilvesed tunnevad end seal koduselt.
Anna meile teada, kui märkad midagi põnevat!
Kõik vaatlused on oodatud Loodusvaatluste äppi avaneb uues vahekaardis, mille saad alla laadida Google Playst või Apple Store’i äpipoest. Nutirakendus on loodud kõigile loodusesõpradele, kes soovivad oma vaatlusi salvestada ning jagada. Rakendus võimaldab määrata asukohta, lisada vaatlusele foto-, heli- ja videofaile, luua oma vaatlusgruppe ning osaleda erinevates projektides.
Autorid: Triin Edovald, Lauri Klein ja Peep Männil Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonnast
