Kõige tähtsamad elu mitmekesisuse hoiualad meie planeedil on kahtlemata metsad. Elurikkus ei ole maailma metsade vahel ühtlaselt jaotunud. Kattes vaid kaks protsenti maismaa pindalast, on troopilised vihmametsad koduks vähemalt poolele maailma maismaal elavatele taime- ja loomaliikidele. Ilmselt teame täpsemini tähtede arvu oma kodugalaktikas kui liikide arvu koduplaneedil. Elurikast Maad ähvardab aga ühetaolistumine.

Eelmise sajandi alguses oli inimkond kahe miljardi pealine. Tänaseks on see number neljakordistunud ning kõikide märkide järgi saab meid käesoleva sajandi lõpuks olema üle 10 miljardi. Inimeste mass kokku liidetuna ületab metsikute imetajate ja lindude biomassi ligikaudu seitse korda.

Rohkem inimesi tähendab rohkema toidu vajadust. Toiduks peetavate kariloomade biomass ületab metsikute imetajate ja lindude biomassi koguni kümnekordselt. Rohkem toitu tähendab rohkem inimesi.

Igal aastal viis miljonit kadunud hektarit

Inimkonna üleval pidamiseks kasvatatav toit nõuab maad, mille loovutamisest ei pääse ka vihmamets. Maailm kaotab ligi viis miljonit hektarit vihmametsa igal aastal – see on Valgevene suurune maalapp. Sellest kaks kolmandikku raiutakse põllumajandusmaa laiendamiseks, peamiselt veise karjamaade ja õlitaimede istanduste rajamise eesmärgil.

Kuigi vihmametsa hävitamise tulemus on teadmata arvu elusolendite nende elupaigast ilma jätmine ning meie jaoks tundmatute ja salapäraste elusuhete läbi lõikamine, on inimkonna põhimureks saanud hoopis üks teine riskantne tagajärg.

Vihmametsad seovad atmosfäärist märkimisväärse osa süsihappegaasist ja hoiavad endas ligi kolmandikku maismaaökosüsteemides leiduvast süsinikust. Keskkonnakaitse keskseks teemaks on kujunenud kliimamuutus. Ühelt poolt kriitiline lahendust nõudev probleem juhib tähelepanu eemale otsesematelt ja lokaalsematelt murekohtadelt.

Globaalprobleemid näivad millegi hoomamatu ja üksikisikust sõltumatuna, millega toimetulek lasub kaugete globaalinstitutsioonide õlul. Kvantitatiivsed teadmised, näiteks keemiliste ühendite kontsentratsioonide kohta, ei too keskmist, argipäevade hoovustesse haaratud inimest ökoloogilise kriisi ulatuse ja tõsiduse mõistmisele lähemale.

Mõistmine saabub mõjusamalt läbi vahetu kogemise. Meid ümbritsevas keskkonnas toimuvaid muutusi märkavad kõik, kes oma tähelepanu märkamisele suunavad. Parimateks anduriteks on sealjuures meie oma meeled, andes meile vihjeid elurikkuse ja selle vaesustumise kohta.

Linnukoorid jäävad üha vaiksemaks

Kes kogeb üüratut raielanki nähes kurbust ja meeleheidet põhjusel, et mets on kaotanud võime siduda süsinikku ja leevendada nii kliimamuutust? Pealtnägija süda valutab ikka eelkõige orangutani pärast, kes klammerdub viimasele püsti jäetud puule. Raielank ja orangutan on vaid jäämäe tippudeks.

Kes oskab tähelepanu suunata, tajub, kuidas aja möödudes tõmbab koomale igakevadine linnukoor, hõrenevad kesksuvised sumisejate read või jääb auto tuuleklaas pikematest sõitudest üha puhtamaks. Need ei ole kauged probleemid – Eesti Ornitoloogiaühingu hinnangul kaob Eesti metsadest 60 000 linnupaari aastas ning paljud Euroopas tehtud uuringud on toonud päevavalgele putukate biomassi vähenemise ligi 40% viimase nelja kümnendi jooksul.

Tallinna loomaaia peagi avatavas Kagu-Aasia vihmametsas on loomaaia senistest ekspositsioonidest suurem rõhk tehnoloogilistel multimeedia lahendustel. Lisanduseks elavatele taimedele ja loomadele, aitavad need täita uue külastusala üht eesmärkidest – rõhutada vihmametsa elurikkust.

Seente, taimede ja suurema osa loomade salapärase maailma avamiseks peaksime olema võimelised orienteeruma keemilis-sensoorses tajuruumis. Seega, üsna kitsalt audiovisuaalselt maailma tajuvate olenditena oleme võimetud tajuma elurikkust selle täielikus spektris. Ekspositsioonis on panustatud pildi ja heli koostoimele.

Loomade elupaigaks olevas ekspositsioonisaalis on teadlikult välditud keskkonnakriisi teema käsitlemist. Ometi ei saa Indoneesiat ja Malaisiat – inimkonna vajaduste katmiseks ulatuslikult ekspluateeritavat piirkonda – tutvustavas väljapanekus sellest teemast üle ega ümber. Selleni jõuab külastaja vihmametsa saalist edasi liikudes, seda küll mõneti ootamatul ja peidetud kujul.

Ruumi sisenenutel on võimalik asuda retkele läbi Borneo vihmametsa ööpäeva, seda ilma jalavaeva tundmata. Animeeritud vihmametsas kulgevad erinevad loomad oma igapäevaseid toimetusi tehes. Kes nuhib maapinda, kes limpsib nektarit või ronib mööda puutüve kõrguste poole… Loomad vahetuvad ööpäeva kulgemise rütmis. Iga päevaosaga kaasnevad Borneo saarelt pärinevad metsahääled. Mõne minuti jooksul saab kogeda helimaastikke lindude mahedast hommikulaulust pärastlõunase lärmaka putukakoorini ning hämariku intensiivsest undamisest keskpäevase meditatiivse vihmasajuni.

Ökoloogilisele kriisile tähelepanu toova ruumi keskpunktis on hoopis vihmamets oma headuses. Ruumi teises otsas „laiub“ oma monotoonsuses õlipalmi istandus. Loodushariduslik moment on peidetud just kontrastsuse tajumisse.

Vihmamets ohverdab end kliimamuutustega võitlemisele

Palmiõli on maailmas kõige enam kasutatav taimne õli, mille toodangust 85% pärineb Indoneesiast ja Malaisiast. Palmiõli on suurepäraselt mitmekesise kasutusotstarbega produkt: kõige rohkem leiab see kasutust toidus, aga ka kosmeetikas, puhastusvahendites, tööstustoodetes ja biokütuses.

Samal ajal on õlipalm, võrreldes teiste õlitaimedega (nt raps, päevalill või oliivipuu) väga tootlik ehk suurema saagi saamiseks on vaja vähem maad. Imekultuuri kasvatamisel on paraku oma pahupool.

Istanduste rajamise arvelt kaob looduslik taimkate koos suure osa muu elustikuga. Praeguseks on Kagu-Aasias hävinenud ligi pool algupärasest taimkattest ning iga aasta tunnistab järgmise ühe protsendi Indoneesia ja Malaisia metsade kadumist. Loodusliku taimkatteta jääb õhuke mullakiht kaitseta ja ei suuda vihmavett imada ja säilitada. See käivitab üleujutuste, mullakihi minema uhtumise, põudade ja teiste ekstreemsete ilmastikutingimuste nõiaringi.

Kliimamuutuse rakendamine looduskaitse vankri ette otsa on mõistetav, kuid see varjutab ökoloogilist kriisi. Iroonilisel kombel toimub suur osa vihmametsa ja teiste elupaikade hävitamine kliimamuutusega võitlemise nimel. Rohelise energia tähe all rajatavad puuistandused, sh õlipalmi kasvatamine biokütuse tootmise eesmärgil, on süsinikupõhise poliitika soovimatute tagajärgede kõige äärmuslikum vorm.

Kui ökosüsteemid alla käivad, kaotavad need võime säilitada stabiilseid tingimusi ja seeläbi ka muutuva kliimaga kohaneda. Seega, ehk on kliimamuutus hoopis märksa laialdasema kriisi sümptom? Ehk ei ole suurim oht elule mitte fossiilkütuste heitkogused, vaid metsade, pinnase, märgalade ja mereökosüsteemide kadumine? Elav planeet on vastupidav planeet, mis suudab muutustele reageerida.

Autor: Leif-August Kirs

LUGEJATE LEMMIKUD:

VIIMASED UUDISED:

Saada vihje, foto või video!

Kontrolli kiipi

Jälgi meid sotsiaalmeedias

VEEL PÕNEVAT LUGEMIST: