Kuidas teie aasta algas? Üks Tallinnas, Lasnamäel, Mahtra tänaval elav pere sai kohe aasta esimesel päeval tunda oma loomavihkajast naabrimehe raevu. Palusin salamisi jõuluvanalt, et loomad rohkem liikluses viga ei saaks ja, et nad julmade inimestega ei kohtuks. Raiskasin oma soovi täiesti tühja, sest enne tuleb lotoga peavõit või heidab lootusetult armunud võõramaa printsess mu jalge ette kui loomade piinajad oma ohvritele halastavad. Nüüd aga kõigest lähemalt.

Perepoeg, ametilt arst, viks ja viisakas, intelligentne ja vaikse loomuga mees läks 1.jaanuari päeval oma ema kutsikaga jalutama. Alisa nimeline koer on chihuahua tõugu, kel vanust vaid kümme kuud. Kaalub kuskil paari kilo ringis. Nagu ühele koeralapsele kohane tunneb ta ümbritseva vastu tohutut uudishimu ja on ääretult sõbralik absoluutselt kõigi vastu. Kutsikate värk. Ühtäkki jalutas neile vastu korrus allpool elav naabrimees Sergei. Alisa proovis kohe sõprust sobitada ja hakkas suurest rõõmust hüppama. Mees polnud sõprusest aga huvitatud ja üritas talle jalaga virutada. Alisa õnneks läks löök mööda. Arstist perepoeg haaras tillukese koerakese sülle ja eemaldus kuulates üle tänava röökiva naabrimehe roppusi ja ähvardusi. Segastest on targem eemale hoida ja konflikti vältimiseks hoidis perepoeg oma suu kinni.

3. jaanuaril läks Alisaga jalutama perenaine nagu nad ikka teevad. Täiesti tavaline jalutuskäik ja kuni selle hetkeni ei olnud mingeid vahejuhtumeid toimunud. Kuidas saakski üks nii väikene ja armas loom kellegile närvidele käia, aga nagu välja tuleb, siis saab ja kohe väga. Kui nad trepikojast möödusid, tuli sama mees majast välja. Alisa ilmutas taas kutsikalikku huvi – jooksis saba liputades härra Sergei jalgade juurde. Ei ta urisenud ega haukunud. Ei ta hüpanud ega hammustanud. Perenaine Olgal oli eelmine vahejuhtum veel selgelt meeles ja hakkas kohe oma koerakest eemale tirima. Mehemürakas ei lasknud neil aga minna vaid astus teadlikult lähemale ning virutas jalaga. Esimest korda ei tulnud väga hästi välja. Sergei proovis uuesti ja täiskümme – pead tabanud jalalöök paiskas Alisa hirmsa pauguga vastu pargitud autot. Ei usu ja arvate, et mõtlesin kõik välja? Vaadake siis videopilti, sest sedapuhku jäi julmus ka lindile.

Alisa karjus valu käes ja siis jäi korraga hästi vaikseks. Koerake oli desorienteeritud, loid ja tugevas stressiseisundis. See Sergeid ei rahustanud vaid mees lubas röökides järgmine kord kui veel peaks neid nägema nii koera kui perenaise ära tappa. Olga oli küll tugevas šokis, aga jõudis siiski politseid teavitada. Seejärel läksid nad juba kiiresti kliinikusse, kus perenaise sõnul tuvastati ajupõrutus. Ma ei tea kui põhjalik see uuring oli, aga tavaliselt jääb ohver ikka mõnest hambast ilma või puruneb lõualuu. Kerre saadud löögid purustavad enamasti aga ribid. Taas ei mõtle ma midagi välja vaid räägin oma patsientidest, kes jalule aidatud. Kogemuste juurde tulles on mul eneselgi paar lugu ette rääkida. Pääsküla pood umbes viisteist aastat tagasi. Omanik sees ja koerake teda kiljuvalt haukudes tagasi kutsumas. Tuleb üks joodik, haisev ja kasimata. Kuigi täielik põhjakiht, siis ometigi “looduse kuningas” ning kukub koera jalaga taguma. “Vestlesime” ja ilmselt järgmine kord ta mõtleb sügavalt järele enne kui kedagi lööma hakkab. Teine lugu on aga mu enda Miast, kes polnud teps mitte väike sülekoer vaid sõbralikust sõbralikum kuldne retriiver. Jalutasime rahulikult ja tuli tüüp vastu ning siis korraga lihtsalt ühtäkki tahtis teda jalaga lüüa. Libastus õnneks ja kukkus tänavale sirakile. Mina “libastusin” ka ja kukkusin kogu oma keharaskusega põlved ees talle otsa. Tüüp sai haiget. Oi kui kahju. Siis tulid juba härra kutsel pollarid mängu, aga mida nad ikka teha saavad kui kaks täismeest heast peast keset suve “libastuma ja kukkuma” hakkavad. Nii see jäigi.

Need juhtumid on mu peakolusse betoneeritud ja sestap olen alati veidi valvel ja ärevil kui mõni mees mulle ja mu koerale vastu jalutab. Aadu ja Nõpsik olid väiksemat kasvu tegelased ja nende puhul ma lausa kartsin ning olin kõigeks valmis, kuigi absoluutne enamus mehi võhivõõraid koeri jalgadega päriselus ju ei tao. Hirmul on suured silmad ja parem karta kui kahetseda. Ei muud. Mida nüüd siis selle koeri vihkava peesse kukkunud “jalgapallur” Sergeiga edasi teha? Loomulikult teeb Loomapäästegrupp juba hommepäev politseisse avalduse ja lisame videopildi ka juurde kuid sellest ei pruugi piisata. Mäletate Turba kütusetankla maskott Kustit, kellest väidetavalt teadlikult üle sõideti? Videopilt puha olemas, aga juht ikka õige ja keegi karistada ei saanud. Nii võib ka praegu minna, sest Sergei muutub äkki uurija juures lakkamatult nutvaks “õrnakeseks”, kes tegutsenud vaid hädakaitse seisundis – ta nimelt väga kartvat koeri ja see “kiskja” kujutas ohtu tema elule ja tervisele. JOKK ja pääsebki puhtalt raibe!

“Ei ole võimalik, et see koera tita ohtu kujutab”, karjuvad loomasõbrad vihaselt ning väidavad, et taoline asi on õigusriigis ja Eesti õigusruumis välistatud. Lubage taas vastu vaielda, sest ka siin on mul teile juhtum ette näidata, kus üks mees “enesekaitseks” kassipojal lausa kahel korral luud katki peksis. Kriimustas ja oht tervisele!? Punkt, aamen ja edasi kaebamisele ei kuulu! Reporterina tegin kunagi sadu lugusid ka kohtusaalist ja siis arvasin naiivselt, et õigus ja õiglus võidutsevad ning pätid pannakse kinni. Vististi eksisin, sest tegelikkuses on asi ikka väga kaugel sellest põhjalikkusest, mida meile krimisarjades ja kohtudraamades serveeritakse. Kui te täna küsite, mida peaks tähendama “õigusriik”, siis pole mul enam vähimatki aimu. Minu poolest tuleks see sõnapaar tegelikult lausa seadusega ära keelata. Seega ärge politsei ja kohtuga väga arvestage, kui asi puudutab nn loomajuhtumeid vaid olge ise igaks kümneks juhuks alati valmis, et mõni vastutulev härra võib te lemmikloomale lihtsalt heast peast ka jalaga virutada. Eriti tähelepanelikud peaksid olema muidugi Lasnamäel, Mahtra uulitsal elavad koeraomanikud, sest eales ei tea millises tujus loomavihkaja Sergei teile vastu sammub. Loo moraal – rihmad ikka lühemaks kui võõrad lähenevad!