Foto: Lea Tammik
Amaranta Adojaan kaitses sel kevadel Tartu Ülikooli zooloogia osakonnas magistritöö, mis käsitleb kiskjate ohjamise mõju rannaniidul pesitsevatele kahlajatele.
Majandatavate rannaniitude pindala Eestis on võrreldes sajanditagusega oluliselt väiksem. Kuigi rannaniite on hakatud taastama, on paljude seal pesitsevate lindude arvukus jätkuvalt languses. Üheks põhjuseks on äärmiselt suur rüüstekoormus. Eesti rannaniitudel rüüstavad kiskjad kuni 90% kahlajate pesadest enne munade koorumist, mistõttu ei suuda populatsioonid end taastoota. Põhiliseks rüüstajaks on rebased.
Magistritöö eesmärk oli uurida, kas kiskjate ohjamine võiks aidata seda probleemi leevendada. Selleks pakkus võimaluse LIFE-IP projekti „Loodusrikas Eesti“ käigus toimunud kiskjate ohjamise pilootprojekt. Kolmel Matsalu, kahel Hiiumaa ja ühel Muhu rannaniidul kütiti kolmel talvehooajal rebaseid, šaakaleid ja kährikuid. Lisaks oli igas piirkonnas üks kontrollala, kus jahti ei toimunud.
Uuringu tulemused näitasid, et keskmiselt tõstis kiskjate ohjamine kahlajapesade koorumisedukust, kuid statistiliselt oluline positiivne mõju esines vaid Matsalu piirkonnas ja saartel mõju puudus. Üks võimalik seletus sellele on kiskjate arvukuse suur erinemine piirkondade vahel, samuti välitöödel niidult leitud asustatud rebaseurud.
Küttimismaht ei mänginud ohjamise efektiivsuses erilist rolli. Seega piisaks edaspidi rannaniitudel kiskjaid ohjates probleemisenditele keskendumisest ning niitudel ja nende vahetus läheduses olevate rebaseurgude kõrvaldamisest. Samuti tuleks korrigeerida küttimise ajastust. Võimalik, et talvel küttides jõutakse vabanenud territooriumid hõivata uute kiskjate poolt. Seega peaks ohjamine toimuma vahetult enne lindude pesitsusperioodi algust.
Täispikkuses magistritöö leiab siit.
