Foto: Karl Jakob Toplaan
Septembri alguses eemaldas Elering Saaremaad ja Muhumaad ühendavalt väinatammilt 60 aastat lindude lennuteed ohustanud elektriliini, mida asendab nüüd elustikule turvaline merekaabel. Eesti Ornitoloogiaühing loodab, et ka mujal Eestis saavad lähiaastatel lindudele ohtlikud elektriliinid eemaldatud või ohutumaks muudetud.
Eesti Ornitoloogiaühing tänab lindude nimel kõiki, kes selle oluliselt keskkonnakahju vähendava sammuni on aidanud jõuda. Eraldi täname saarlast Heiki Hansot, kes hukkunud luikede fotosid jagades ja erinevaid aktsioone korraldades linde ohustavale probleemile järjepidevalt tähelepanu juhtis.
„Väikese väina elektriliini eemaldamine on märkimisväärne edasiminek lindude kaitses,“ sõnas Eesti Ornitoloogiaühingu linnukaitse ekspert Veljo Volke. „Aastakümneid kestnud probleem on lõpuks lahenduse leidnud ja seda tänu koostööle erinevate osapoolte vahel. Loodame, et sama lähenemist rakendatakse ka mujal Eestis.“
Elering paigaldas 2020. aastal liinile lindude kokkupõrkeid vähendavad märgised ja ornitoloogiaühingu 2023. aasta uuring näitas otseste laibaleidude alusel, et partide kokkupõrked liiniga vähenesid 76% ja luikedel 40%. See säästis nelja aasta jooksul sadade lindude elu.
Sagedasemateks kokkupõrke ohvriteks ongi suured kiiresti lendavad linnud, eriti luiged jt veelinnud, toonekured, röövlinnud. Kokkupõrgete osas on ohtlikumad kõrgepingeliinid, seda eriti veekogusid ületavates lõikudes. “Linnud põrkavad liinidega kas seetõttu, et nad ei märka lennates liini või seetõttu, et nad ei suuda liinist mööda manööverdada, näiteks luiged. Suurem osa kokkupõrkeid toimub just ülemise liinijuhtmega, mida on selle väiksema läbimõõdu tõttu raskem näha. Parvede põrkumisel liinidega võib hukkuda linde hulgaliselt,” lisab Volke.
Madalpingeliinid ohustavad samuti linde. Seal võib lind saada elektrilöögi, kui maandub teatud tüüpi ebaturvalisele mastile ja puudutab korraga kaht voolujuhet või voolujuhet ja maandust. “See võib juhtuda näiteks siis kui lind tiibu sirutades puudutab kaht liini korraga. Näiteks tänavu hukkus Eesti ainuke suur-konnakotka poeg elektrilöögist kohe pärast pesast väljalendu. Samuti on elektrilöögi tõttu hukkunud kassikakke, merikotkaid ja must-toonekurgi,“ selgitab Volke.
Lindudele ohtlikke elektriliine leidub üle Eesti ning teema vajab jätkuvalt suurt tähelepanu nii vanade õhuliinide kui ka taastuvenergeetika buumi kontekstis. Volke rõhutab: “Liinide turvaliseks muutmine ei ole tähtis ainult linnukaitseliselt, vaid see on tarvilik ka ettevõtetele ja inimestele, sest liinidesse lennanud või elektrilöögi saanud linnud võivad tekitada voolukatkestusi ja nendega kaasnevaid probleeme.”
Kokkupõrgete vähendamiseks on lahenduseks mitmejuhtmelise õhuliini asemel maa-, mere- või õhukaabli kasutamine. “Kui kaablit kasutada ei saa, tuleb kõige ohtlikumates lõikudes lindude hukkumisi vähendada liinide nähtavust suurendavate vahenditega,” soovitab Volke.
Väikese väina liinil olid kolm aastat must-valged ribamärgised (RIBE Vogelschutsfahnen) vaheldumisi valgust peegeldavate ja ka öösel helendavate plaatmärgistega (FireFly Bird Diverter). Harku-Lihula-Sindi kõrgepingeliinil on lindudele ohtlikes lõikudes mustad ja valged spiraalmärgised (SWAN-FLIGHT) ja veekogude ületuskohtades ka must-valgete pallide paarid.
Kahjuks on suurem osa meie madalpingeliinidest ehitatud selliselt, et suuremad linnud võivad saada sealt elektrilöögi. “Lahendused on tegelikult lihtsad. Uute liinide ehitamisel tuleb valida linnusõbralik postitüüp. Vanadele ja tõendatult ohtlikele postidele tuleb juhtmete kohale lisada täiendav konstruktsioon, et sinna maanduv lind ei saaks juhtmeid lühistada. Seega on lindude hukkumise vältimiseks vaja eelkõige liinihaldurite head tahet,” ütleb Volke lõpetuseks.
