Keskkonnaagentuuri analüüsi kohaselt ei võimenda Kikepera looduskaitseala märgalade taastamine üleujutusi Surju küla piirkonnas.
„Analüüs annab täiendavat kindlust, et märgalade taastamine ei ole Surju piirkonna üleujutuste põhjuseks. Vastupidi – ajalooliste veetaseme mõõtmisandmete analüüsimisel võib perioodil 1960-1990, mil toimus intensiivne kuivendamine, tuvastada Reiu jõe vooluhulkade suurendamist, mis ühtlasi tähendab ka märgalade vee puhverdusvõime vähendamist,“ ütles Kliimaministeeriumi looduskaitse strateegia valdkonna juht Mart Kiis.
100-aastase perioodi (1925-2024) andmete analüüs näitab, et keskmised ja maksimaalsed veetasemed Reiu jõel Surju külas on püsivas langustrendis. Samas on eristatav maksimaalsete veetasemete tõusutrend just 1960-1990ndatel, mil toimus aktiivne soode ja metsade kuivendamine. Lisaks tuuakse analüüsis välja, et üleujutused on Surju piirkonnas regulaarsed ning Surju hüdromeetriajaama 45 aasta pikkuse aegrea jooksul (1945-1990) toimus üksteist vähemalt samaväärse või suurema ulatusega üleujutussündmust nagu see oli 2025. aastal.
„Heas seisus märgalad on kliimamuutuste ja üleujutuste kontekstis inimese usaldusväärne liitlane. Küll aga peaksime just üleujutusriskide piirkondades olema ettevaatlikud kuivendusvõrkude rekonstrueerimisega ja teadvustama kaasnevaid mõjusid, kuna nende eesmärk on vesi maastikult kiirelt välja juhtida,“ kommenteeris Kiis.
Analüüs hõlmas võrdluseks ka Vihterpalu jõe valgalal asuva Suursoo-Leidissoo märgala taastamise mõju uurimist. Seal läbi viidud kuivenduskraavide sulgemise järgselt ei olnud tuvastatav Vihterpalu jõe veerežiimi muutus, mis taaskord kinnitab, et märgalade taastamine ei avalda negatiivset mõju jõgede veerežiimile. Läänemaa Suursoo taastamisala moodustab Vihterpalu jõe valgalast 6,9%, võrdluseks moodustab Kikepera taastamisala ainult umbes 2,4% kogu Reiu jõe valgalast.
Keskkonnaagentuuri analüüs rõhutab, et kliimamuutuste mõjul väheneb Eestis kevadisest suurveest ning suureneb talvistest ja suvistest tulvadest tingitud üleujutuste oht. Sagenevate suviste paduvihmade tulemusena suureneb üleujutusoht suvisel madalveeperioodil. Siiski on üleujutusi põhjustavate veetasemete tõenäosuslik korduvus 3-5 aastat.
Viimastel aastatel on mitmed üleujutused aset leidnud talvistes oludes jääummistuste tõttu, mille on põhjustanud ebastabiilne ilmastik – vahelduvad sula- ja külmaperioodid. Kuigi selliseid sündmusi võib pidada kliimamuutuste mõjuks, vajab see veel põhjalikumat uurimist.
Märgalade taastamine on oluline kliimamuutustega kohanemise meede, sest looduslikud märgalad toimivad vee puhvritena, leevendades nii põudasid kui üleujutusi.
Kliimaministeerium plaanib Surju piirkonna üleujutusohu ennetamiseks veetaseme seire taastamist Surju piirkonnas. Lisaks plaanitakse valgalale üles seada hüdroloogiline prognoosmudel, mis aitab üleujutusohu olukordi prognoosida ja inimesi üleujutustest aegsasti hoiatada.
Eestis on loodusdirektiivi elupaigatüüpidele vastavaid märgade metsade elupaiku säilinud ainult 10% ajaloolisest pindalast, mistõttu on nende taastamine hädavajalik. Taastamistöid tehakse riigi kaitsealadel sihtkaitsevööndites, kus eesmärgiks on esmajoones Eesti loodusväärtuste kaitse. Taastamistööd piirkonnas jätkuvad planeeritud mahus.
