Foto: Toomas Näär
Tähnikhirv on võõrliik, kelle ilmumine meie metsadesse võib tuua rohkem küsimusi kui vaateilu. Eksperdid hoiatavad, et tema kohanemine võib kaasa tuua nii ristumisohtu kui ka konkurentsi kohalike hirvlaste seas.
Uurisime ulukiuurijalt Jüri Tõnissonilt tähnik- ja punahirve kohta lähemalt.
Tähnikhirvi on siin-seal varasemalt Eestis kohatud ja ka kütitud, aga mitu aastat pole neid nähtud. Kas võib olla oht, et nad tulevad lõuna poolt sisse nagu nt šaakal kunagi tuli?
Suurt ohtu siit esialgu ei paista. Mõni üksik ise siia jõudnud juhukülaline võõras ruumis tähnik kaua vastu ei pea: kütitakse võõrliigina või pistetakse nahka. Eks tuleb ikka ettevõtlikum, ajendatuna kas uue elupaiga või partneri otsimisest.
Samas on allikatest (A. Danilkin, Olenji, M. 1999, lk 390-391) teada ,et tähnikhirv on üks paigatruumaid hirvlasi, kellele pikad siirded on ebatüüpilised. Kodumaal Kaug-Idas liiguvad häda korral, nt sügava lume tulles mere äärde. Ka Häädemeeste “kosilase” tulek meile võiski kulgeda piki rannikut.
Samas seal, kus uluk elab, on üsna kiirelt liikuv, teeb 6-8 m hüppeid, ehmudes ka 10 m. Kitsastes tarandikes on käitumine kohandunud teistele oludele ega näita kogu tähniku eripära.
Tähnik ujub tavaliselt kuni 10 km, vett ei karda, teeb sesoonseid elupaigavahetusi piki jõeorge. Joksuajal paiknevad ümber – üksikutena elavad küpsemad isased emaste juures, kuid hoides endi märgistatud (visuaal-, lõhnamärkide ja häälitsuste varal) reviirid võimalikult lahus. Noored isased seevastu on sagedamini gruppides.
Kuidas tähnikhirve võimalik levik võiks mõjutada meie oma hirvlastest liike – põtra ja punahirve?
Mõjust võiksime rääkida siis, kui teda oleks palju ja ta hõivaks teiste liikide eluruumi, või kui levitaks mõnd nendele ohtlikku haigust. Selles vaates mõni üksik veel ohuks pole, kuid kuna on mitte ise levinud, vaid inimese poolt naabermaadesse levitatud, siis meile sattudes on ta võõrliik.
Üks oht temaga siiski seotud on: ristudes meie punahirvega võib anda sigivaid järglasi, kelle isaste, st pullide, sarved enam pole nendele eriti Euroopas omast võimsat krooni.
Jahitrofeede eksperdid teavad, et hübriidsete pullide sarvi hinnatakse eraldi skaala alusel, lähtudes kolju mõõtudest (K. Roht, 2006 „Jahitrofeede hindamine“ lk 42-43), kuid see punahirve puhta liini rikkumist siiski ei leevenda.
Kui tähnikut oleks kusagil juba palju ja karjadena, siis kannataks selle valdavalt rohusööja läbi ka metskits, eriti kui nendel peaks olema ühiseid parasiite. Teadmata, kui sobivad meie maastikud üldse tähnikhirvele on, ma pigem toetuksin uurimistulemustele kui oletustele. Nt punahirv on samuti karjalise eluviisiga, kuid jätnud mõõdukal tihedusel eluruumi ka teistele sõralistele, ja nii siin kui meist lõunapool.
Milline võiks olla mõju ökoloogilisele tasakaalule, kui liik suudab Eestis kanda kinnitada?
Nagu igal tulnukal, võtaks ka tähnikhirvel kohanemine aastaid, kuigi meie kiskjad ilmselt „tervitaksid“ saabujat. Kui oleksid „vanad ajad“, oleks tähnik võinud ehk siia jõuda ka nt mõne mõisniku pargitarandiku kaudu. Veel 19. saj II pooles olid meie talved lumerohkemad ja külmemad, ning võidi ka teadlikult hoiduda teda siia toomast.
Kui tähnik siiski oleks siin asurkonnana ja suudaks kanda kinnitada, siis järelikult elupaigad oleksid talle sobivad. See ei välista mõne karmi talve ebasoodsat mõju. Analoogina võiks siin vaadata ka nt Ameerikast 1934. a Soome sisse toodud valgesabahirve, keda on seal praegu kümnetes tuhandetes ning kes on metskitsest vastupidavamana hinnalise jahiuluki staatuses.
Olgu ise tulnud või toodud, inimese osaluseta sulandumine ei tohiks toimuda. Peame teadma, mida on oodata, millest hoiduda, kuidas ohjata. Hoiatavateks näideteks on nt siberi karuputk, hispaania teetigu jt. Kui pole limiteeritav, siis võibki vohama minna ja tekitada mõne väga raskelt lahendatava olukorra, olgu suhetes teiste ulukiliikidega, haiguste või kahjustuste tõttu.
Seda teades me ju väga ei oota siia ka veel ühe võõrliigi – pesukaru – kohalejõudmist Leedu-Läti suunast. Suur- ja väikekiskjad meil juba linnades on, kuid tema tulles peaksime endi elu ja prügimajanduse kindlasti palju tõhusamalt ümber korraldama.
Foonil, kus meil ulukite ja võõrtaimedega juba niigi on probleeme omajagu – kas oleme uuteks valmis? Kardan, et mitte ja linnadesse sulgumine oleks siin saba jalge vahele tõmbamine.
Tõenäoliselt lisaks toidu ja elukoha konkurentsile võib tekkida oht ristandumisele kahe hirve liigi vahel?
Jah, tähnik „risustaks“ punahirve geenid. Kui ta siiski peaks kunagi kinnistuma, siis vaevalt suudaksime ristumisi vältida. Pigem siis juba vältida tema omaksvõttu. Tasub praegugi hirvesarvi jälgida: ehk on meil juba mõni ristand olemas.
Kas oled kuulnud, et kas Eestis või välismaal on selliseid ristumisi uuritud või dokumenteeritud, või on see teoreetiline risk?
Sellised ristandid on mitmete käsiraamatute andmeil võimalikud ja kindlasti olemas, aga nende kohta tuleks küsida meie hirveasjatundjatelt, kel vastavast kirjandusest parem ülevaade.
Kui varem lähtuti välistunnustest, siis tänapäeval on nende kohta olemas tõendid ka geeniuuringute läbi. Ka nt hinnatakse jahitrofeedena ristandiute sarvi algliikidest eraldi omaette skaalas.
„Terevisioonis“ rääkis Peeter Hussar, et tähnikhirvepull ei kartnud autosid ega inimest. Ongi öeldud, et ta liigina on üsna inimpelgmatu.
Igatahes on tema sarved ja lakk kaelal selgeks täiskasvamise ja sigimisvalmiduse tunnuseks. Tema suguküpsusvanuseks loetakse pullidel 4 aastat, füsioloogiliselt ollakse selleks valmis juba teisel eluaastal, 16-18-kuuselt.
Metskahjustusi põhjustab hirv sarvedega puude koort torkides. Uluk on sisse tulnud 1980-ndatel: üks isend Alutagusele ja alates 2013 nähtud Võrumaal, Ida-Virumaal, Läänemaal ja Saaremaal.
Punahirv ja tähnikhirv ristuvad tarandikes vabalt, kuid kõik järglased pole sigimisvõimalised. Sama on võimalik ka looduslikes asurkondades, tulemuseks on püsivad hübriidasurkonnad. Kuna nn eri liikide selline ristumine on võimalik, siis siin taksonoomias liikide eristamisel on tähnikhirvel omad nõrgad kohad, millest suuresti liikide ja alamliikide rohkus hirvedel. (Danilkin, A. A. 1999. Olenji, lk 374)
Põhjuseks võib olla tema karjasus ja selle mõju teistele hirvedele. Nii nt surub tähnik välja punahirve enda karja alalt lumisematele aladele. Hübriidid on sarnasemad tähnikule, kerelt vahepealsed, kõrv sabast lühem, tähnid ruuged. Sabapeegel on väike, mitte valge, vaid kollakas, metatarsaal/pöia..nääre hele. Pullide sarved sarnased tähniku sarvedele, kuid silmaharu madalamal, peaaegu rosetil. (Danilkin, A. A. 1999. Olenji, lk 374)
Tähniku üldandmed
Tähnikhirv on keskmiste mõõtmetega ja pigem keskmise kehaehitusega hirvelane, pulli sarvede maksimum tüvepikkus on 190 cm, õlakõrgus 120 cm, kaal 176 kg, saba ja kõrv u sama pikkusega, emased mõnevõrra väiksemad.
Suvine karvavärvus on ruuge, külgede alapoolel ja kõhul ookerjas-määrdunud valge, pea kahvatupruunist tumehallini, kaela ülaosast turjale tume vööt sabani, mille (saba) servas kahvatukollakas ääris. Sabaalune on paljas. Peegel valkjas, tumeda äärisega ulatub reiteni ja on (alt)otsast kitsam. Peeglikarvad ärrituse korral püstuvad.
Kerel on selgelt märgatavad valkjad tähnid, allapoole suurenevad, vahel liitudes kuni 10 cm pikkusteks triipudeks. Talikarvas on tähnid vähem märgatavad või puuduvad, karv ise on hallikaspruun, alakõhu suunas heledam hall, nagu ka pea. Lehmad on pullidest heledamad. Pullidel on turjal tumedam kuni 10 cm karvadest lakk. Silmaesised ja sõranäärmed on hästi märgatavad. Vasikad on vanematega sama karva.
Kolju on suht väike. Sarvede pikkus pullidel on 100 cm piires (s.o nii looduses kaug-idas), harusid on tavaliselt kuni 4, harva kuni 7 ühel poolel, tipus kroon üliharva (kuid sõltub ka asurkonnast). Kromosoome 2n=68.
Eluviis karjaline, elab metsa- ja metsastepialadel. Polügaam, maksimum eluiga on 20..25 aastat.
Alamliigiti ja eri populatsioonides kõik mõõdud suure varieeruvusega, mõjub ka aedikutes pidamine ja geneetilise mitmekesisuse vähenemine selektiivse aretuse käigus jne.
Tähniku sarved
Juba 10-kuuselt tekib tähnikhirvele esimesed sarvenupud, mis heidetakse maikuus. Teised, 30-40 cm pikkused on 1-2 haruga, kolmandad juba min kolme haruga.
Sarved heidetakse aprillis-mais ja kohe hakkavad kasvama uued. Suurimaid sarvi kandsid ulukid vanuses 5-11 aastat, hiljem sarvede mass kahanes, sõltudes ka kehamassist. Harusid arenenud sarvedel oli tavaliselt 4+4.
Suremus ja levik
Suremuse peamisteks põhjusteks on peetud salaküttimist, suurkiskjate: hundi ja ilvese konkurentsi, kõrgel tihedusel levivad parasiidid-haigused.
Tähnikhirvi satub Leningradi oblastist Alustagusele või Läti tarandikest Lõuna-Eestisse. Lätis on tähnik pargihirvede tüüpiline esindaja. Ka meil peetakse hirvi tarandikes: nt Elistveres kabehirvi, kes samuti Läti tarandikes tavaline. Meil on praegu levimas nn läänegrupi punahirved, kel sarvedel kroon.
Hirved kohanevad uues paigas, kuid metskitse pole selliselt õnnestunud ümber asustad. Ulukiuurija Jüri Tõnissoni arvates on üks põhjus ilmselt selles, et loom pole karjalise eluviisiga, ei õpi seda ära.
Karvavahetus
Tähnikhirvel toimub karvavahetus kaks korda aastas, märtsist maini, noortel juunis.
Talikarv hakkab kasvama augusti lõpus ja on talvevalmis septembris. Kehvades oludes kõik protsessid võisid hilineda, venida kauemaks. Kui tarandikuhirvedel kõik näitajad halvenesid, sh toidu kasutamine, sarvekasv – toidu kvaliteet halvem, tihedus suurem, sugude suhe teistsugune, liikumisaktiivsus väiksem jne, siis tingimuste paranedes ka järgnevates põlvkondades isendite omadused võisid taastuda.
Hübridiseerumine
Enamik hirvlaste liike (st hirvi) võib omavahel anda sigimisvõimelisi hübriidseid järglasi. Tähnik- ja punahirv pole siin erandiks.
Tarandikes hõlpsasti ristudes annavad „mitte alati“ sigivaid järglasi. Kus tähnik- ja punahirve kohalikud populatsioonid on naaberaladel ja segunevad, seal on tavalised ka püsivad hübriidsed asurkonnad. St paljudel hirvlastel (väga lähedaste liinidena) omavaheline reproduktiivne isolatsioon kui liikide bioloogiline kontseptsioon (st liikide püsiva erinemise alus, mis ei lase segunedes hääbuda) ei toimi.
Hirvlaste puhul on liigi-alamliigi mõiste süstemaatikute jaoks väga tinglik. See tinglikkus on toonud mitmetähenduslikule hirvlaste geograafiliste vormide taksonoomilise staatuse sõnastamisele, millest eri autorite poolt eristatavate liikide-alamliikide rohkus, ehkki nad on lähisuguluses.
Sellele vaatamata on Kaug-Idas izjuubri ja tähnikhirve erinevus siiski olemas ja nende hübriidid väga harvad. See tähendab seal toimivad siiski mingid meile senini teadmata segunemist välistavad tegurid. Selle põhjuseks on nende liikide karjaline eluviis ja hirve suur ökoloogiline plastilisus, mistõttu (tähnik)hirv tegutseb teisi hirvlasi allutavalt (deistvujet ugnetajuštše), põhjustades jahimajandusele probleeme. Tähnik surub punahirve lumisematesse piirkondadesse, kus ta ise toime ei tule. Siit ruumiline eraldatus, mis nende liikide kontakte vähendab ja siit ka väiksem hübriidsus. (Danilkin, 1999)
Tähniku ja punahirve hübriidid on Kaug-Idas looduses fenotüübilt lähemad tähnikule, kerelt vahepealsed, saba kõrvast pikem, olemas ruuge tähnilisus ja väike kollakas sabapeegel, heledad metatarsaalnäärmed, hästi põlvede värvuse taustal nähtavad. Lisaks on hübriididel sarved pigem tähniku moodi, kuid silmaülene haru istub väga madalal, peaaegu rosetil, nagu punahirvel. Häälitsused hübriidsetel pullidel on sarnased pigem tähniku pullidele kui punahirve pullidele.
Tähnikhirve haaremid on jooksuajal väikesed, 3-4…12 emase ja nende vasikatega. Looduses on pullidel tõsised turniirid, kus palju rituaale. Kaklustes võib üks pull ka otsa saada, sama tarandike.
Jooksuajal on pullid ohtlikud ka inimestele. Indlus kestab üks päev, paaritumisaega siis 6-12 h ja uus indlus 19-23 päeva järel. Kandeaeg on emastel 220-241 päeva.
Veel olulist tähniku kohta
Tähnikhirv on üks mitmest euroopa punahirvele lähedasi karjalise eluviisiga liike. Sale, keskmiste mõõtudega, punahirve ja metskitse vahepealne isend. Erinevalt Euroopa punahirvest pole ta nn. Lääne grupi hirv, vaid on inimese poolt introdutseerituna omal ajal nii nõukogude liidu eri paigus kui väga laialt üle maailma inimese poolt levitatud, st võõrliik.
Kasvatati teda nii väärtusliku jahi- ja pargiloomana kui pantokriini hankimiseks. Pantokriin, s.o hapratest ja nahaga kaetud kasvavatest sarvedest, nn pantidest (nahaga kaetud haprad sarved) saadav looduslik ravim, mis aitas turgutada inimese jt tervist – st toonust, vastupidavust karmidele oludele jpm.
Tähnikhirv on üks väheseid hirvlasi, kellel on tähniline karvkate ka täiskasvanult. Suuruselt jäävad nad umbes punahirve ja metskitse vahepeale. Isaste tüvepikkus 138-149 cm, emastel 134-145 cm. Täiskasvanud loomade kaal 60-120 kg. Ajalooliselt on tähnikhirved pärit Ida- ja Kagu-Aasiast, kuid peamiselt ulatusliku küttimise tõttu on nad seal praeguseks väga vähearvukad. Üks elujõulisemaid looduslikke populatsioone on aga alles Jaapanis, kus tähnikhirved on vaat et liigagi arvukad.
Jooksuaeg kestab septembri keskpaigast novembri lõpuni. Üks isasloom paaritub mitme hirvelehmaga, keda võib haaremis olla 3-12. Tiinus kestab 220-241 päeva, poegi on tavaliselt korraga üks. Vasikas kaalub sündides 5-6 kg. Imetamine kestab 8-10 kuud, kuigi tasapisi hakkavad vasikad rohtu näksima juba üsna varakult. Vasikad jäävad emaga umbes aastaks, kuni sünnivad uued pojad. Tehistingimustes võivad elada 15-18-aastaseks.
Looduslik levila on Kagu-Aasias, kuid seal on nad tänapäevaks vähearvukad, looduslik levila jääb põhiliselt Jaapanisse. Neid asustati ka mujale ilu- ja jahiloomadena ning praeguseks on nad naturaliseerunud mitmel pool Euraasias, USAs ja Uus-Meremaal.
Eestis on tähnikhirv sagenev eksikülaline, keda satub meile lõuna poolt jahifarmidest või Venemaalt naturaliseerunud asurkondadest.
Võõrliik
Mujal maailmas esineb tähnikhirv võõrliigina. Vanasti introdutseeriti neid oma ilu tõttu peamiselt suurtesse parkidesse, aga ka väärtusliku jahiulukina. Tänapäeval esineb naturaliseerunud tähnikhirvede populatsioone mitmel pool väljaspool nende looduslikku levilat – Venemaa loodeosas, Kesk-Euroopas, USAs ja Uus-Meremaal.
Eestisse satuvad tähnikhirved üldiselt harva, rännates siia Venemaalt või Lätis-Leedus asuvatest hirveaedadest. Siiski näib, et viimase kümne aasta jooksul on hakatud tähnikhirvi meie aladel järjest sagedamini kohtama.
Võõrliigina kaasneb tähnikhirvega nii mõnigi oht. Kuigi ta on punahirvest väiksem, on ta intensiivsem metsakahjustaja. Rohttaimed moodustavad võrreldes teiste meie hirvlastega tähnikhirve toidust palju suurema osa, mis annab talle eelise toidukonkurentsis. Suure arvukuse korral on ta võimeline välja tõrjuma metskitse. Süües rohkelt puude võrseid võivad nad tuua kahju ka metsamajandusele.
Võimalikud ohud
Tähnikhirv on võimeline andma järglasi punahirvedega ning mitmel pool Euroopas, kus kahe hirveliigi levilad kattuvad, on täheldatud hübriide – see aga kahandab looduslikult kujunenud elurikkust. Viimaks kannab tähnikhirv mitmeid oma looduslikult levilalt pärit parasiite ja haigusi, mis võivad ohustada meie kohalikke hirvlasi.
Õnneks võib loota, et tähnikhirved ei suuda meie aladel niivõrd edukalt naturaliseeruda. Nimelt eelistavad nad võimaluse korral elada introdutseeritud aladel sarnase loodusega piirkondades, nagu oli nende looduslikul levilal – künklikul või isegi mägisel maastikul, kus oleks tiheda alustaimestikuga laialehist metsa. Eestis on selliseid tingimusi vähe. Samuti on meie talved tähnikhirvedele tõenäoliselt liiga karmid. Paksema lumikatte korral on nende liikumine raskendatud ja nii saab neist kiskjatele kerge saak.
