Foto: Agnes Janson
Selleks, et projekteerida Eesti oludes sedavõrd ainulaadne hoone, tuli arvesse võtta nii loomade kui külastajate vajadusi ning kompromisside leidmine ei olnud lihtne, meenutavad vihmametsa hoone arhitekt Martin Lepplaan ja loomaaia endine direktor Tiit Maran.
Marani sõnul algas pikk ja põnev vihmametsa lugu tema jaoks veel enne direktoriks saamist ja aega kulus idee välja käimisest hoone valmimiseni 7 aastat. “Tõsi küll, direktoriks olin ma juba sel hetkel valitud, aga olin puhkusel ja sõitsin autoga ringi mööda Lõuna-Aafrika Vabariigi lõputuid avarusi, et näha rahvusparkides sealset elurikkust. Järsku tuli sõnum toonasest Tallinna linna kultuuriametist ja oli lakooniline: „Vaja on kiiresti teha Skype`i koosolek!“.
“Koosolek oli veidi hamletlik – olla või mitte olla, ehk lihtsamalt, mida teha – kui üldse midagi teha?” (Tiit Maran)
Ühe rahvuspargi öömajas saigi veebikoosolek peetud. “Sain teada, et direktoril tuleb tööle hakata. EAS-is olla meede turismi arendamiseks, mida saaks kasutada loomaaias uue ekspositsiooni loomiseks ja linn on valmis 50 protsenti omarahastust lisama,” meenutab ta.
Esimesele koosolekule järgnes uus veebikoosolek, seekord juba loomaaia rahvaga. “Loomaaia koosolek oli veidi hamletlik – olla või mitte olla, ehk lihtsamalt: mida teha, kui üldse midagi teha? Konkurents rahastamiseks oli kuuldavasti väga tihe. Nõnda me siis nõutult üksteisele otsa vaatasime ja pikkamisi ideid esitama hakkasime,” on Maranil meeles.
Artikkel jätkub meie kodulehel
