Olen ettevõtjana viimase 6a. jooksul osalenud mitmetel turundus- ja müügikoolitustel. Läbiv joon koolitajate ja koolitusteemade hulgas on olnud protsessi jäädvustamine ning selle tutvustamine osana turundusplaanist. Õpetatakse seda, kuidas tuleb tutvustada toorme tarneahelat, omapoolset töötlemise protsessi (olgu see siis teenus või toode) ning uhkelt demonstreerida oma seadmeid, ruume jne, et tekitada läbipaistvam kuvand ning seeläbi võita kliendi usaldus.
Pean nõustuma – olen ise põnevusega näiteks käsitöötegijate pildigaleriisid facebookis ja instagramis uurinud ning lugenud sellest, kuidas nad oma tooted valmistavad. Mulle meeldib väga vaadata ka erinevate taimekasvatajate uhkusega jäädvustatud protsessi külvist saagikoristuseni.
Olen tihti endalt küsinud, et miks ei näe me sedasama loomatööstuse puhul? Piimatööstus ei uhkusta kunstliku seemendamise piltidega, kanatööstus ei anna uhkelt teada oma uuest isaste tibude purustamisliinist, samuti ei ole ma täheldanud videoid küülikufarmidest, kus sajad loomad ripuvad jalgupidi liinil ning nende nahka maha rebitakse. Sellised jäädvustused on tehtud salaja, liikvel enamasti loomakaitsjate ringkonnas ning sildistatud kui “tundlik sisu”.
Loomakasvatajad räägivad uhkelt oma tegevusest, aga sellegipoolest ei näe me tapamajade “humaanseid” meetodeid koos uhkelt seisva töölisega? Rakvere lihatööstuse facebooki lehel on üle 2500 foto, aga ühelgi ei näe farmide sisemust, loomade elutingimusi ega tapamaja protsessi visuaali. On vaid toodete fotod ja kuvandiloome.
Piimatootööstuse varjupoolena ei näe tarbija, kuidas lehmad (viiendiku vanusena oma looduslikust elueast) laetakse veoautodesse ja viiakse tappamajja, sest nende kehad on viimseni kurnatud, nad ei suuda enam järglasi anda ning (neile) piima toota ja on seetõttu muutunud tööstusele kasutuks.
Loomatööstust näeb oma “tooteid” turustamas loosungitega nagu “värske” ja “kohalik”, kuid farmid ja tapamajad asuvad enamasti siiski hõreda asustusega piirkondades. Ehk oleks “loogiline samm” tapamaja kohe turu või kaubanduskeskuse kõrvale tuua – kraam oleks eriti värske ja kohalik! Kui tööstus on oma humaansete tapmismeetodite üle uhke, siis miks ei tapeta loomi otse kliendi silme all, mis tagaks liha puhul ülima müügieelise ja värskuse.
Lisaks sellele, et me ei näe loomatööstuse telgitagust loomatööstuse turunduskampaaniates, on osades riikides kehtestatud lausa seadused, mis keelavad farmides ja tapamajades filmimise ja pildistamise. Nende seaduste jõustamist põhjendatakse vajadusega mitte loomatööstuse tegevust paljastada, et vältida mainekahju ja majanduslikku kahju. Sellised seadused on kasulikud loomatööstusele, et varjata kogu julmust, mis selle tööstuse kardinate taga toimub.
Loomatööstuses toimuv on lavatagune tegevus, sest see, mida meile näidatakse, on vaid hoolikalt koordineeritud etendus, mille eesmärk on varjata fakti, et oleme terved liigid orjastanud ning tapame neid igal aastal kümnete miljardite kaupa.
“Kui tapamajal oleks klaasseinad, oleksime kõik taimetoitlased!” – Paul McCartney
*Autor: Martin Enn, Loomuse liige
