Facebook tuletas täna üht aastatetagust Tibi lugu meelde, mida kohe ka edasi jagasin. Nii võluvat (koera)naeratust on ju patt jagamata jätta. Ja nagu tellitult oli meil ka just nüüd järjekordne arstiaeg kinni pandud. Me oleme ikka tublid ja nagu proua Kaile sai lubatud, et Loomapäästegrupp hoolitseb tema tervise eest kuniks päevi antud, nii on seda lubadust ka täidetud.
Ega tal miskit viga ole vaid tavarutiiniga tegu – vaktsineerime, kaalume, kompame ja kuulame põhjalikult läbi, küüned lõikame kah ää ja vereproovi teeme aastas korra ka. Viimane protseduur läks sedapuhku küll täiesti nihu, sest Tibi ei tahtnud tilkagi loovutada. Ju tunnetab, et riik on kõvas kriisis ja siis tuleb kõik enesele hoida.
Päeva lõpuks saime ka vastused kätte ning Tibi on oma kaheksale eluaastale vaatamata jätkuvalt vabariigi terveim koer – absull kõik näitajad olid vaat, et ideaalsed või vähemalt selle lähedal. Kui kunagi koerakese Kai hoolde usaldasin, siis ta karjus nii, et viienda korruse kisa oli isegi alumisel korrusel välisukse taha kuulda. Tundsin, et olen maailma jubedaim inime ja lubasin taas endale, et enam kunagi hoiukodu ei paku – see kisub ju enese hinge ka ribadeks, loomast rääkimata.
Seotud lood: