Foto: Kaido Saar
Ehkki ilvese populatsiooni seisund on üle aegade parim, on tema toidubaas miinimumini langenud. Samas ei ole millegipärast informatsiooni ilvesejahi avamisest.
Vastavalt jahieeskirjadele võib ilvesele, välja arvatud kutsikatega emailvesele, pidada peibutus-, varitsus-, hiilimis- ja ajujahti ning jahti jahikoeraga 1. detsembrist jahiaasta lõpuni.
Eestis on ilves koos hundi ja kopraga tavaline jahiuluk, mitte kaitsealune liik. Kuigi mõnedes Euroopa Liidu riikides kuulub ilves rangelt kaitstavate liikide nimekirja, siis Eestil on siinkohal vastav erand ning me saame tema kaitset korraldada jahiseaduse kaudu.
Peep Männili sõnul saab ilvese kaitset ja ohjamist nimetada kohanduvaks (adaptive management), kus asurkonna seisundi muutusi ning selle kaitseks ja ohjamiseks rakendatud tegevuse mõju jälgitakse iga-aastaselt. Igal aastal kohandatakse ka uusi otsuseid vastavalt olukorrale. Mida pikemad on seire aegread, eriti kui need sisaldavad erisuunalisi arvukusdünaamika nihkeid, seda adekvaatsemaks muutuvad ka otsused. Ilves on hea näide ka sellest, et jahiseadus on sobilik instrument mitte ainult jahinduse, vaid ka liigikaitse korraldamiseks.
Liigi seisundi hindamiseks on vaja bioproove, mida on võimalik saada kas hukkunud loomadelt või küttimise tulemusel.
Väljavõte seirearuandest 2025 näitab, et viimase kahe aasta pesakondade arv on 100 pesakonda (2023. a 102 ja 2024. a 100).
Vastavalt seirearuandele oleks ilvese hea käekäigu jätkumiseks vaja rakendada erinevaid jahinduslikke meetmeid, milleks on lähiaastatel metskitse küttimise jätkamine tagasihoidlikul tasemel ning hundi arvukuse hoidmine mõõdukas piiris.
Mis puudutab aga ilvese küttimise taasvõimaldamist, siis antud aruteludega tuleb kindlasti eeloleval sügisel suurkiskjate koostöökogus jätkata.
Koostöökogus pole aga antud teemat arutatud. Jahimehed on omalt poolt rakendanud metskitse tagasihoidlikku küttimist. Mõnes piirkonnas ei kütita metskitse madalseisu tõttu üldse. Samuti käitusid jahimehed pärast raskeid talvi 2019/2020. aastal, kui metskitse arvukus oli väga madal. Jahimeeste jaoks on arvukuse reguleerimine nii küttimine kui ka vajadusel mitteküttimine. Oluline on see, et tulemusena oleks tagatud populatsiooni hea seisund ja säiliks looduslik tasakaal.
Millegipärast viibib ka hundi küttimismahu teise osa määramine, ehkki esimese osa mahud on paljudes piirkondades lühikese ajaga täidetud ja kahjud jätkuvad. Nii nagu soovitab seirearuanne, peaksime hoidma hundi arvukust mõõdukas piiris, et kaitsta metskitse arvukuse edasist vähenemist ja võimaldada tal taastuda.
Suurkiskjate ohjamiskava koostamisel lepiti kokku, et küttimist alustatakse mitte 80 pesakonna pealt, mis oleks olnud lävend, vaid 100 pesakonna olemasolul. See suurem lävend tuli jahimeeste poolt, arvestusega, et kõik peavad oma sõna ja jaht ka tegelikult algab. Kahjuks on juhtunud niimoodi, et otsustajad ei ole oma sõna pidanud.
Selline olukord on tekitanud jahimeestes segadust, arusaamatust ja loomulikult ka usalduse vähenemist. Me endiselt eeldame, et isikud, kellega kokkulepped tegime, tuletavad selle meelde ja peavad oma sõna.
Selleks, et taastada ja tagada ökoloogiline tasakaal looduses, ei piisa ainult jahimeestest, vaid on vaja käituda vastavalt seirearuandele, suurkiskjate ohjamiskavale ja kokkulepetele.
