Keskkonnaagentuuri ulukite peaspetsialist Peep Männil ja Toulouse´i ülikooli teadlane Nathan Ranc avaldasid rahvusvahelises teadusajakirjas “Mammal Research” artikli Eesti šaakalitest. Uurimistöö annab põhjaliku ülevaate asurkonna tekkimisest ja tema praegusest seisundist. Eestis tuvastati šaakal esimest korda 2013. aastal. Sellest ajast alates on asurkonna arvukus ja leviala pidevalt suurenenud ning seda eriti meie läänerannikul ja idapiiril, ulatudes 2020. aastal kokku 27 rühmani. Kuldšaakalid asustavad Eestis peamiselt rannarohumaid, kadaka- ja roostikuga loopealseid, kuhu hundid harva satuvad.
Kuldšaakalite (Canis aureus) leviala laieneb Euroopas kiiresti, laienemise tuum toimub praegu Pannoonia vesikonnas ning kaug-hajutajaid märgatakse kogu mandril. Paralleelselt on Eestis tekkinud sadade kilomeetrite kaugusel lähtepopulatsioonidest dünaamiline tuum. See kõige põhjapoolsem populatsioon on ainulaadne oma suhtelise isoleerituse ja erinevate keskkonnatingimuste tõttu. Aastatel 2013–2015 määratleti kuldšaakal ametlikult võõrliigina. 2016. aastal liigitati see ümber looduslikult immigreerunud uueks liigiks ja täna käsitletakse neid ulukitena. 2018 aastal kütiti Eestis 76 šaakalit.
