Eelmise kuu lõpus Mustamäel auto alla jäänud Roki ja tema perenaine Eva on kodusel ravil. Sinikates ja sidemetes, aga vähemalt elus ja valu kiuste proovivad uue olukorraga hambad ristis kohaneda. Mees ja lapsed on mõistagi suureks toeks. Üks paganama õnnelik õnnetus, võib vast takkajärele öelda küll, sest enamasti olen pidanud taolistest juhtumitest hoopis teises meeleolus kirjutama. Täiesti uskumatu lugu!
Vaesed lapsed said muidugi senise elukese suurima vapustuse ja küllap saab sellest iga lugeja aru kui korraks silmad suleb ja end nende olukorda mõtleb. Suurimad hirmud on õnneks möödas ja peretütar paistis lausa õnnelik olevat kui Roki-poisi pärast vaagnaoperatsiooni hilisõhtul nende maja ees üle andsin. Eks nad muidugi ole õnnelikest õnnelikemad – emme ju kodus ja nende kullakallis koerake ka. Roki on ka üks ilmatumalt vahva õnnelik sell. Kui Billy kliinikus mu häält kuulis, siis tahtis saba otsast ära liputada. Naljatilk! Ta on mind vaid paar korda väga lühiajaliselt näinud, aga küllap siis tundusin sellises “hirmsas kohas” nagu kliinik ainukese tuttava ja sõbraliku tüübina.
Vaagna kokku lappimine õnnestus hästi ja mingeid tagasilööke polnud. Ehk vaid see, et sel nädalal toimuma pidanud niitide välja võtmine lükkus edasi, sest haav polnud veel korralikult kokku kasvanud. Annan kiire ülevaate ka rahaasjadest. Ühtekokku laekus Roki raviks 5321 eurot ja senised kulud on olnud 3226.06. Number oleks umbes tonni võrra suurem tulnud, aga Loomapäästegrupile tehtavad hinnaalandused hoidsid selle talutaval tasemel.
Kolmapäeval võetakse niidid välja ja see maksab ka kopika. Põhjalikum läbivaatus toimub jaanuarikuus, mil peaks selguma kas uut oppi on vaja ning kas igasugu rauakolakad jäävad koerakesele sisse või tuleb need välja võtta. 1000 eurot nende protseduuride tarbeks ühing külmutab ja kui mingit hüpersuperjama ei juhtu siis peaksime uhkelt välja tulema küll.
Täpselt nagu inimestele mõeldud haiglates on ka meil järjekord nö mittekriitilistest loomadest, kelle ravile saamine sõltub pelgalt vaid rahast. Antud juhul otsustas LPG juhatus, et Rokile annetatud summast saavad tohtri manu veel 2 ühingu hingekirjas olevat koerakest, kellele mõlemile hambad suurt valu teevad. Esmaspäeval tehakse suu korda Valgamaal elaval Mopil ja Tartu kutsa Rassu saab vaevast lahti loodetavasti veel selle aastanumbri sees. Hambavalu on saatanast, aga lohutuseks võin öelda, et kaua aega nad piinlema ei pidanud, sest need vead tulid välja üsna hiljuti.
Ma ei suuda sõnadesse panna kui tänulik see perekond on. Pereisa muudkui tänas ja tänas ning korra isegi ütlesin, et ega ma president Trump ole, kellega kohtumistel tuleb palju aega poolkohustuslikus korras tänulikkuse väljendamisele kulutada. Tegelikult pole mind vaja üldse tänada, sest ilma teie panuseta ei suudaks Loomapäästegrupp ega ka ma ise ühtki loomakest aidata. Mingu see tänu ikka teile head annetajad ja olge tõesti tuhandest tänatud kaasa tundmast ja kaasa aitamast, sest ilma teie headuseta oleks sellel lool hoopis teistsugune lõpp tulnud. Ja nüüd hakkame jõulumeest ootama ning enda kingikotti soovin enim, et mitte ükski me kallitest lemmikutest rohkem õnnetusse ei satuks. Ho-ho-hoo!
Seotud lugu: Traagiline jalutuskäik – perenaine koomas, taksikoerake täitsa puruks
