Eurogroup for Animals avaldas äsja raporti “Insect farming: a six-legged problem”.
Kokkuvõtte tõlge: Loomuse liige Anny Drobet
Lubadusest ohuni: ELi putukakasvatuse sektori murettekitav trajektoor
Alates 2013. aastast on Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) väljaandes „Söödavad putukad: toidu- ja sööda turvalisuse tulevikuperspektiiv“ (van Huis, 2013) rõhutatud putukate potentsiaali jätkusuutliku valguallikana kasvava elanikkonna jaoks. Huvi putuka põllumajanduse vastu kasvab kogu maailmas.
Euroopa Liidus on sektor saanud kasu nii riiklikust kui ka erafinantseerimisest, et soodustada mitmete idufirmade arengut, mida hõlbustas alates 2017. aastast sektorile kehtestatud piirangute järkjärguline kaotamine Euroopa õigusaktides. Praegu on Euroopas toidu- ja sööda tootmiseks lubatud üheksa putukaliiki, kellest kõige sagedamini kasvatatakse musta sõdurikärbest (Hermetia illucens), harilikku jahumardikati (Tenebrio molitor) ja toakilki (Acheta domesticus). Putukavalgeid peetakse uuenduslikuks lahenduseks põllumajandussüsteemide eesseisvatele probleemidele, kuna need taaskasutavad toidujäätmeid toitvaks roheliseks valguks ja aitavad kaasa ringikujulisele biomajandusele.
Ent see entusiastlik narratiiv tugineb peamiselt FAO 2013. aasta aruandele, mõnele esialgsele ja väga osalisele Life Cycle Assessments hinnangule ning paljudele põhjendamatutele väidetele. Vähem tähelepanu on pööratud kriitilistele häältele ja FAO 2021. aasta aruandele „Söödavate putukatega tutvumine toiduohutuse vaatenurgast“ (FAO, 2021). Kaheksa aastat pärast selle esialgset avaldamist rõhutatakse aruandes, et „jätkusuutlikkuse aspekte ja keskkonnamõjusid, mis kaasnevad putukate tootmise suurenemisega, ei ole veel täielikult arvesse võetud“ (FAO, 2021), ning kutsutakse üles ettevaatlikkusele mitmes valdkonnas, sealhulgas toiduohutuse, geenitehnoloogia ja bioohutuse riskide osas.
Siiani ei ole suuremahulised investeeringud putukakasvatusse veel viinud jätkusuutliku, suuremahulise valgu tootmiseni. Viimase kümne aasta jooksul on aga putukakasvatusega seoses tõstatatud mitmeid probleeme ning enne, kui putukakasvatuse laienemise hõlbustamiseks ELis hakatakse eeskirju veelgi vähendama, on vaja üksikasjalikumalt hinnata selle jätkusuutlikkust, ohutust ja tegelikku potentsiaali.
Käesolevas aruandes vaadeldakse selle kuuejalalise probleemi eri osi ja antakse ülevaade putukasektori kui toidurevolutsiooni potentsiaalist, selle jätkusuutlikkusest ja tsüklilistest omadustest ning selle arengust tulenevatest riskidest.
Fotod putukafarmides kasvatavatest putukatest: Eurogroup for Animals
Putukad ja jätkusuutlikud toidusüsteemid
Putukakasvatust propageeritakse kui uuenduslikku alternatiivi loomsetele valkudele ja see meelitab ligi märkimisväärseid investeeringuid. Siiski on see tööstusharu peamiselt suunatud pigem tööstusliku põllumajanduse kui inimtarbimise jaoks mõeldud sööda tootmisele, mis lisab tarneahelasse rohkem loomi. Selline lähenemine soodustab intensiivseid kasvatusviise, millel on kahjulik mõju keskkonnale ja tervisele. Putukavalgud loomasöödana võivad destabiliseerida intensiivset põllumajandust ja suurendada loomade tarbimist jätkusuutlikkuse nimel.
Putukad ja nende keskkonna mõju
Putukavalgu keskkonnamõjud on sageli eksitavad. Kuigi varasemad hüpoteesid, mis tulenesid võrdlustest veiselihaga, näitasid märkimisväärset kasu, näitavad hiljutised Life Cycle Assessments (LCA) hinnangud, et putukavalgu tootmine võib avaldada suuremat mõju keskkonnale kui traditsiooniliste söödakomponentide, nagu soja ja kalajahu, asendamine. Neid mõjusid süvendavad tootjad, kes toidavad putukaid peamiselt teravilja ja muude toorainetega, mida saab kasutada otse loomasöödas ja inimsöödas.
Putukad ja ringlus
Väited, et putukakasvatus aitab toidujäätmete ümbertöötlemise kaudu kaasa ringmajandusele, on sageli ülehinnatud. Kuigi idee muuta toidujäätmed väärtuslikuks putukavalguks on ahvatlev, on putukafarmide tegelikkus keerulisem. Logistilised väljakutsed, toiduohutuse eeskirjad ja majanduslikud kaalutlused sunnivad sageli tootjaid tõelise toiduraiskamise asemel lootma tavapärastele põllukultuuridele ja kõrvalsaadustele. Mure jäätmevoogude ja putukate tootmise kõrvalsaaduste (nagu putukate väljaheited, substraadi jäägid ja väetisena kasutatavad putukate kehaosad) ohutuse pärast nõuavad samuti rangeid eeskirju, et kaitsta inimeste, loomade ja ökosüsteemide tervist.
Putukad ja bioloogilised ohud
Putukakasvatus kujutab endast märkimisväärset bioohutusriski, mida tuleb hoolikalt juhtida. Eriti tõsine probleem on võõrliikide suure tihedusega kasvatamine, seda enam, kui need liigid on geneetiliselt muundatud tootlikkuse suurendamiseks. Selline praktika suurendab juhusliku sissetoomise ohtu keskkonda ning võõrliigid võivad koloniseerida populatsioone, häirida kohalikke ökosüsteeme ja mõjutada toiduainete tootmist. Kuna ökoloogiline mõju võib olla märkimisväärne ja laiaulatuslik, on vaja rangeid kaitsemeetmeid ja regulatiivset järelevalvet, et leevendada võimalikku kahju.
Putukad ja toidujulgeolek
Putukakasvatust on esitletud kui potentsiaalset panust pikaajalise toiduga kindlustatuse tagamisse Euroopas. Kuid tööstuse sõltuvus tavapärastest söödakultuuridest, tootmise offshore ja imporditud putukatest sõltumine õõnestavad seda väidet. Euroopa suurte putukatootjate nihkumine madalamate tootmiskuludega piirkondadesse, nagu Kagu-Aasia ja Põhja-Ameerika, vähendab sektori panust Euroopa toiduga kindlustatusesse.
Putukad ja loomade heaolu
Tehistingimustes peetavate putukate heaolu on kriitiline, kuid tähelepanuta jäetud probleem. Hiljutised tõendid näitavad, et mõned putukaliigid, sealhulgas tehistingimustes peetavad, võivad kogeda valu ja kannatusi, mistõttu on sektoris vaja heaolumeetmeid. See probleem on veelgi pakilisem, arvestades putukakasvatuse ulatust, mis hõlmab triljoneid loomi, kelle heaolu kaitsmiseks ei ole praegu kehtestatud terviklikke liigispetsiifilisi standardeid. Sellel teemal puuduvad endiselt uuringud, poliitikakujundajate kaalutlused ja peale kavatsuste avaldused ka konkreetsed meetmed putukakasvatussektorist.
Kokkuvõte
Praeguse seisuga ei ole putukakasvatus ELis vastanud selle eestkõnelejate revolutsioonilistele väidetele. See sektor toetab peamiselt olemasolevat intensiivset põllumajandust, mis toob piiratud kasu keskkonnale, ringlussevõtule ja toiduga kindlustatusele. Enne edasise laienemise soodustamist Euroopas on vaja põhjalikku hindamist ja regulatiivseid meetmeid, et lahendada putukakasvatusega seotud keskkonna-, toiduohutuse, bioohutuse ja heaoluga seotud probleeme.
Putukad ja jätkusuutlikud toidusüsteemid
Viimase kümnendi jooksul on putukakasvatust propageeritud kui revolutsioonilist toidulahendust: loomsete saaduste alternatiivset valku, millel on palju väiksem keskkonnamõju. Selle entusiastlik narratiiv on saavutanud selle koha ELi säästvas põllumajandus- ja toidupoliitikas (Euroopa Komisjon, 2020), aga ka Euroopa fondide investeeringutes. Kui suur osa sellest algsest kõnest on aga Euroopa Liidus selgeks reaalsuseks muutunud? Vaatluse all tundub, et putukakasvatus pigem toetab, kui asendab praeguseid põllumajandustavasid, millel on negatiivne mõju mitmele valdkonnale.
Tööstusliku põllumajanduse sünge reaalsus Euroopas
Enamik ELis kasvatatavaid loomi, sealhulgas broilereid, sigu ja kalu, kasvatatakse tänapäeval tehistingimustes. See intensiivse loomakasvatuse mudel põhineb mitmetel mittesäästvatel tavadel, näiteks antibiootikumide ulatuslikul kasutamisel ja suure tihedusega kasvatamisel, ning sellel on teadaolevalt märkimisväärne negatiivne mõju loomade heaolule, samuti kahjustab see planeeti ja meie tervist..
Tööstuslik põllumajandus ei kasuta põllumaad tõhusalt ning reostab sageli looduslikke elupaiku ja ressursse (Eurogroup for Animals, 2023b). Kuna see vajab tohutult vett ja maad, ning nende kahjulike kasutusviiside tõttu saavad pinnased ja veeteed sageli kahjustatud, mis põhjustab vee-elupaikade eutrofeerumist.
Praegused Euroopa Liidu toitumise suundumused toetavad samuti intensiivset põllumajanduse mudelit, koormates planeeti ja mõjutades rahvatervist. Tõendid näitavad, et Euroopa toidus on palju loomseid tooteid ja see ületab kaks kuni neli korda soovitatavast kogusest (Euroopa Komisjon, n.d.). See trend ei põhjusta mitte ainult 42% ELi kodaniku tarbimise keskkonnamõjudest – ületades paljusid planeedi piire, mille eesmärk on tagada elamiskõlblik planeet (Sala & Sanye, 2022), vaid ka uuringud näitavad selgelt, et see on ebatervislik. Arvukad uuringud on toonud esile, et kõrge loomse toidu sisaldusega dieet on mittenakkuslike haiguste, näiteks südame-veresoonkonna haiguste, teatud vähivormide, diabeedi ja rasvumise peamine põhjus (ECDA, EPHA, NCD Alliance, n.d.; Gateway European Commission, n.d. ).
Intensiivfarmides kasvatatavaid loomi koheldakse sageli halvasti, jäetakse hooletusse ja majutatakse viletsates tingimustes, keskkonnas, mis ei rikasta ega takista neil oma loomulikku käitumist väljendada. Nende toitumine on kehv, nende tingimused on stressirohked ja nende tapmine ebainimlik. Eurogroup for Animals on nendest tingimustest korduvalt aru andnud (Eurogroup for Animals, 2023c) ja 2023. aasta Eurobaromeeter eurooplaste suhtumise kohta loomade heaolusse (Euroopa Komisjon, 2023) näitas, et 91% ELi kodanikest nõustub, et põllumajandusloomade heaolu on oluline kaitsta. Põllumajandusloomade heaolu on kiiresti vaja kaitsta, võttes arvesse viie valdkonna mudelit (Eurogroup for Animals, 2021).
Kes lõpuks putukaid sööb?
Putukate valku kui lihaasendajat on nimetatud murranguliseks lahenduseks, et saavutada Euroopas väga vajalik üleminek jätkusuutlikule toidusüsteemile. Kuid vaatamata tööstuse väidetele, ei arendata Euroopa Liidus putukakasvatust eelkõige selleks, et toota inimestele toitu, vaid söödaks intensiivfarmides kasvatatavatele loomadele.
Ettevõtete rahastamisandmete analüüs (Eurogroup for Animals, 2023b) (vt joonis 1 allpool) näitab, et toiduks kasutatavaid putukaid tootvad ettevõtted kogusid 2024. aastal 20 korda vähem raha kui ettevõtted, kes toodavad putukaid põllumajandusloomade söödaks. demonstreerides tööstuse selget suunda sööda tootmisel. Tegelikult väidavad suured rahastajad, nagu European Circular või Euroopa Ring- ja Biomajandusfond selgelt, et “inimtoiduks mõeldud putukapõhiste toiduainete praegune potentsiaal on piiratud” (De Jong, 2021) ja et nad “toetuvad loomasööda turule kui vahetumale äri- ja kasvuvõimalusega putukatööstusele” (European Circularity and Bioeconomy Fund, n.d.).
Joonis 1 – Dealroom.com-i keskmine rahastus analüüsis toidu- ja söödaturgudel putukaid tootvaid ettevõtteid miljonites dollarites, juuli 2024 (Dealroom.Co | Alternative Protein List, 2024).
Selle põhjused on erinevad. Euroopa tarbijad ei võta putukatooteid hästi vastu (Onwezen et al., 2021), nende ohutusega seotud mured toovad kaasa pikki müügilubasid ja nende hind muudab need konkurentsivõimetuks võrreldes toodetega, mida nad saaksid asendada. Lõppkokkuvõttes tundub söödaturg putukavalgu tootjate jaoks palju huvitavam, kuna selle tööstusturu mahud on suuremad, mis võimaldab suuremaid tootmisrajatisi ja kiiremat kulude vähendamise kõverat.
Tuleviku toitmine või mineviku rohepesu?
Putukavalk kui söödatööstus ei ole teedrajav alternatiiv inimtoiduks kasutatavale lihale, vaid pigem soodustab teiste loomade intensiivset kasvatamist. Euroopa Komisjoni põllumajandusprognoosis ennustatakse, et kui putukajahu on täielikult turustatav ja olemasolevad eeskirjad kaotatakse, võib putukajahu suurenenud pakkumine ja madalam hind suurendada praegust loomakasvatust, kusjuures „suurenenud putukajahu pakkumine toob kaasa vesiviljeluse tootmise ( (1,1 %) suurenemist“ (DG AGRI (Euroopa Komisjon), 2020), rõhutades, et, putukajahu pakkumise suurenemine suurendab vesiviljelustoodangut (1,1 %)‘ (DG AGRI (Euroopa Komisjon), 2020).
Jätkusuutlikuks või ringtootena märgistatud loomsed tooted, kuna neid toidetakse putukatega, võivad samuti kaasa tuua loomsete saaduste tarbimise üldise suurenemise. Need tagasilöögiefektid tulenevad sellest, et tarbijad tajuvad tooteid väiksema keskkonnajalajäljena ja otsustavad seega suurendada loomsete saaduste üldist tarbimist. See omakorda suurendab nende tootmise keskkonnamõjusid ja tagajärgi loomade heaolule. Lõppkokkuvõttes ohustavad putukate valgud söödana rohepesu intensiivset loomakasvatust tervikuna.
Kokkuvõte
Valdavalt söödale keskendunud tööstusharuna varustab putukakasvatus praegust – enamasti intensiivset – loomatööstus sektorit, selle asemel, et olla alternatiivne valk, et toetada jätkusuutlikumaid toidusüsteeme ELis. Suurenenud intensiivne loomakasvatus on loomade jaoks nii julm kui ka nullib kõik, mistahes jätkusuutlikkuse või keskkonnaalase edusammu Euroopa põllumajandus- ja toiduainete süsteemis. Seega võib see takistada ELi säästvat põllumajandus- ja toidupoliitikat ning üleminekut jätkusuutlikele ja loomade heaolu toetavamatele toidusüsteemidele Euroopas, nagu need, mida rõhutati ELi põllumajanduse tulevikku käsitleva strateegilise dialoogi järeldustes, milles kutsutakse üles koostama taimede tegevuskava. -põhised toidud (Euroopa Komisjon, 2024).