Avaldame muret seoses uudisega, et Siseministeerium on nõus arutama Eesti Jahimeeste Seltsi ettepanekut lubada jahipidamisel öösihikut. Öösihiku seadustamine vajab väga selget mõjuanalüüsi neutraalsetelt osapooltelt ja arutelu kõigi osapooltega, kus ka Eesti loomakaitse- ja keskkonnaorganisatsioonid on kaasatud.
Leiame, et öösihiku seadustamise kaalumisel ei saa lähtuda pelgalt jahimeeste lubadusest, et nad kasutaks öösihikut ainult metssigade, nuhtlusisendite ja võõrliikide küttimisel. Iga jahiühistu on omaette üksus ja seal aastakümnetega kasvanud sõprussuhted on loonud erinevaid arusaamasid, kuidas jahti võib pidada ja kuidas mitte. Eestis on ligemale 15 000 jahimeest. Kas Eesti Jahimeeste Selts on kindlasti võimeline tagama selle, et nad ei hakka kuritarvitama öösihikuid kas või turismijahi eesmärgil?
Jahimeestele on juba lubatud kasutada relvade juures summuteid ja kui siia lisada öösihik, siis loob see ohtliku kombinatsiooni, mille üle on tõenäoliselt praktikas raske järelevalvet teostada. Teadupärast oleme juba olukorras, kus jahimeestel on nii õnnestunud Keskkonnaameti tööd raskendada: “Õiguskantsler saatis 26. mail Keskkonnaametile märgukirja, milles leidis, et Keskkonnaamet on käitunud jahimeeste kasutuses olevate avalike raadiokanalite sidet kuulates ebaseaduslikult. Kirjas nõudis õiguskantsler niisuguse praktika kohest lõpetamist ning selgitust. Õigusliku analüüsi ajaks peatas Keskkonnaamet raadiosidekanalite kasutamise, kuid eile saadetud vastuses õiguskantsleri käsitlusega ei nõustu ja pöördub selguse saamiseks prokuratuuri poole.” Raadioside pealtkuulamine oli meie arvates Keskkonnaameti üks väheseid toimivaid viise saada aimu, millega jahimehed metsas päevasel ajal tegelevad.
Ilveste arvukus on Eestis juba pikki aastaid olnud madalseisus ja oma 2017. aasta raportis tõi Keskkonnaagentuur esile järgmist:
“Salaküttimine. Selle teguri mõju ei tohiks alahinnata, kuigi selle osakaalu ilvese seisundi halvenemises mõõta võimalik ei ole. Siiski on üle pika aja 2016. aastal teada salaküttimise fakt, kus Harjumaal leidsid jahimehed surnud ilvese, kellel oli kuuli auk sees. See tähendab, et ilvese salaküttimine siiski eksisteerib isegi ajal, mil tema arvukus on väga madal ja metskitse arvukus kasvab suure kiirusega. Ilvese laskmine praeguses olukorras on iseenesest ülimalt vastutustundetu käitumine. Seadusandjal tuleks kiiremas korras tõsta ilvese ebaseadusliku tapmisega loodusele tekitatud kahju määra tasemele, mis annaks aluse vastava juhtumi toimumise korral algatada kriminaalasi. Ilvese populatsiooni üldarvukust võib 2016. aasta sügisese seisuga hinnata umbes 350-le isendile, asurkonna üldist seisundit aga väga halvaks.”
Pärast seda kui Keskkonnaagentuur 2017. aastal salaküttimisele viitas, järgnes jahimeeste poolt tugev vastureaktsioon ja 2021. aasta aruandes ei mainita enam sõna “salaküttimine”, vaid juhitakse märksa ettevaatlikumalt tähelepanu võimalikule salaküttimise probleemile: “jääb ikkagi üles küsimus, et kuhu kaob talveperioodi alguseks märkimisväärne osa ilvese poegi? Kui teadaolevate üksikjuhtumite põhjal võiks siin mingeid järeldusi teha, jääks need siiski vaid oletusteks. Tõestuseks vajalike põhjalike uuringute vastu tundub puuduvat aga huvi ja initsiatiiv ning tõenäoliselt on piiratud ka vahendid.” Eleri Lopp-Valdma, vabatahtlik suurkiskjate uurija, on samuti väljendanud oma muret salaküttimise üle: “Mis on aga põhjuseks, miks arvukus ei taastu, kuigi ametlikku küttimist ilvesele ei toimu? Kui rääkida jahimeestega, siis nad pakuvad eranditult ilvese arvukuse mittetaastumise põhjuseks salaküttimist. Jahimehed on öelnud, et kui üldse küttida ei lubata, siis kütitakse aastaringselt, aga salaja.”
Kuniks järelevalve pole toimiv, ei tohi anda jahimeestele võimalusi küttida loomi sellistel viisidel, et kaob ära igasugune võimalus seda kuidagi kontrollida. Öösihiku lubamine avab täiesti uue jahindusliku viisi ööpimeduses.
Kas Siseministeerium on teadlik, et Keskkonnaagentuur on juba avaldanud kriitikat jahimeeste suunas, kes andmetele tuginedes hoopis soosivad metssigade arvukuse kasvu, mitte ei tegele selle teadliku vähendamisega? Kütitakse teadlikult kulte ja emiseid säästatakse, mis omakorda tõstab metssigade arvukust. ”Möödunud jahihooaja küttimisandmetega ja erinevates seirenäitajates toimunud muutustega arvestades pidi 2020. jahihooaja alguses metssea arvukus olema kaks ja pool korda kõrgem võrreldes jahipiirkondade kasutajate hinnangute summaga ja sealjuures ka paari tuhande isendi võrra suurem eelmise aasta aruandes hinnatust. /../ Arvestades sellega, et metssea asustustiheduse hoidmine allpool eesmärgiks seatud taset 1,5 isendit 1000 ha jahimaa kohta ei ole õnnestunud ning 2021. aasta alguses oli metssea asustustihedus sellest eesmärgist keskmiselt juba üle kahe korra kõrgem, samuti et kütitud metssigade seas on pigem kultide, mitte aga emiste ülekaal, on omajagu küsitav selle meetme tõhusus.”
Öösihiku kasutusele võtmine suurendaks arvatavasti ka ebaseaduslike söödakohtade teket ja sellega koos suureneks lisasöötmine, kuna öösihikuga jaht toimuks jahipukkidelt. Lisaks aitaks öösihiku kasutusele võtmine lihtsamini kindlaks teha, kas sööma tulnud metssiga on emis või kult, mis viiks arvatavasti küttimisstruktuuri veel rohkem paigast ära ja suureneks veelgi enam SAK viirushaiguse leviku võimalus. Metssigade arvukuse tõusule aitavadki oluliselt kaasa ebaseaduslikud söödakohad ja ülemäärane toitmine ametlikes söögikohtades, mis on seadusega keelatud. Ent öösihikute lubamise peamise argumendina viidatakse just sigade aafrika katkule öeldes, et öösihik on vajalik SAK-i tingimustes riigi poolt antud ülesande täitmiseks – metssigade arvukuse piiramiseks.
Loomus leiab, et öösihiku lubamisega võime tekitada olukorra, mis kujutab endast suurt ohtu meie suurkiskjate, peamiselt siis hundile ja ilvese populatsioonidele Eestis. Enne, kui kaaluda öösihikute lubamist, on vaja jahindusse suuremat järelevalvet. Samuti ootame, et kaasatud on erinevad osapooled, sealhulgas keskkonna- ja loomakaitseorganisatsioonid ning leiame, et vajalik on mõjuanalüüs neutraalsetelt osapooltelt.
