Foto: jahimehe rajakaamera
Põdra levik Euroopas on paljudes piirkondades üldjoontes stabiilne, kuid levila lõunapiiril võib olukord olla märkimisväärselt erinev.
Seda kinnitab ajakirjas Ecology and Evolution avaldatud teadusuuring, milles analüüsiti põtrade vaatlus- ja hukkumisandmeid Austria–Tšehhi–Saksamaa piirialal, kus põdrapopulatsioon on väike ja isoleeritud.
Autorid koondasid andmeid põtrade esinemise kohta ajavahemikus 1958–2019. aastal, luues ühise andmebaasi 771 kirjega (vaatlused ja hukkumisjuhtumid), vahendab Läti jahimeeste organisatsioon LATMA. Seejärel analüüsiti:
- kuidas on põtrade levik ajas muutunud;
- millised on olnud peamised hukkumise põhjused;
- kas elupaikade kättesaadavus võib selgitada täheldatud muutusi (kasutades elupaiga sobivuse modelleerimist).
Andmete põhjal tehti kolm põhilist järeldust:
1) Pikaajalisele kasvule järgnes järsk langus.
Vaatluste arv suurenes, saavutas tipptaseme 1990. aastatel ja umbes 2010. aastal, kuid alates 2013. aastast järgnes suhteliselt kiire langus.
2) Elupaik ei ole peamine piirav tegur – sobivaid alasid on piisavalt.
Modelleerimise tulemused näitasid, et põtradele on eriti sobivad 700–1000 meetri kõrgusel merepinnast paiknevad kõrgendikud, kus leidub märgalasid, lehtmetsi ja looduslikke rohumaid. Seevastu järske nõlvu ja intensiivse inimtegevusega alasid välditakse. Samas osutab uuring, et sobivaid „tuumikalasid“ väljaspool praegust levikut on rohkesti, mistõttu üksnes elupaikade nappus ei selgita populatsiooni vähenemist.
3) Olulisim riskitegur on inimtegevus, eelkõige liiklus.
Dokumenteeritud hukkumisjuhtumitest moodustasid märkimisväärse osa kokkupõrked sõidukitega (eriti väiksematel teedel). See rõhutab, et isegi väikese populatsiooni puhul võivad infrastruktuur ja teedevõrk kujuneda määravaks teguriks.
Kesk-Euroopa näide osutab selgelt, et isegi hea elupaiga ja piisava sobiva territooriumi olemasolu korral võivad populatsiooni määravalt mõjutada muud tegurid: teedevõrk, liikluskoormus, häiringud ja elupaikade killustatus. Väikese populatsiooni puhul mängivad rolli ka juhuslikud sündmused, näiteks mitme isendi hukkumine lühikese aja jooksul.
MooseBelt – samm andmepõhise majandamise suunas
Sarnast lähenemist näeb ka Lätis ja Eestis ette piiriülene projekt MooseBelt (Interreg Eesti–Läti programm 2021–2027), milles osalevad Läti loodushariduse instituut, Eesti Maaülikool, LVMI „Silava“, Läti Jahimeeste Assotsiatsioon, Läti Jahimeeste Liit ning Eesti Jahimeeste Selts.
Projekti eesmärk on parandada Läti ja Eesti suurima imetaja, põdra majandamist Eesti-Läti piirkonnas, arvestades samal ajal liiklusohutust, kestlikult majandatavaid metsi ja põllumajandusmaastikke ning ühiskonna ja jahimeeste teadlikkuse tõstmist.
Oluline on, et MooseBelt ei keskendu üksnes küsimusele „kui palju küttida“, vaid ka sellele, kuidas küttida – millises proportsioonis kavandada pullide, lehmade ja vasikate küttimist ning millisel ruumilisel tasandil teha otsuseid olukorras, kus populatsioon on ühtne, kuid majandamispraktikad riigiti erinevad. Saades reaalseid andmeid põtrade liikumise kohta, on võimalik täpsemalt määratleda minimaalne territoorium, millel majandamist kavandada, ning teha kestlikumaid otsuseid elujõulise põdrapopulatsiooni tagamiseks.
Projekti ühe tulemusena on kavandatud põdrapopulatsiooni majandamisstrateegia Lätile ja Eestile ning regionaalne põdrapopulatsiooni majandamiskava.
Pilk tulevikku
Kesk-Euroopa uuring näitab, kui oluline on vaadata kaugemale pelgalt isendite loendamisest. Põtrade tulevikku võivad määrata mitte üksnes elupaik või populatsiooni suurus, vaid ka liiklus, infrastruktuur, häiringud ja ruumiline sidusus.
MooseBelt on samm andmetel ja tegelikkusel põhineva põdrapopulatsiooni majandamise suunas meie piirkonnas.
