Foto: EJS
Võtame uuesti jutuks pliimoona, nimelt pliid sisaldavad kuulid ja veel täpsemalt nende mõju meie tervisele.
Telesaates „Osoon“ (16.12.2024) näidati metallitükke, mis olid röntgeniga üles võetud jahisaadustest valmistatud toodangus. Jahimeestele pole kuuli käitumine uluki tabamisel mingi uudis ja ilmselgelt jõuavad kuuli erinevad fragmendid (pliikuule kasutades ka plii) lõpuks toidulauale, lihatööstustesse ja valmistoodangusse. Ent kui suures kontsentratsioonis? Kahjuks ei õnnestu leida Eestis tehtud uuringuid. Lihatööstuste sõnul kontrollitakse plii esinemist toodangus väga kaootiliselt ja sellele ei pöörata erilist tähelepanu. Ehk: meie toiduohutuse eest vastutavad ametkonnad inimeste tervisele ohtu ei näe ja võiksime olla muretud.
Telesaates esile toodud probleem ei olnud suunatud niivõrd jahimeeste tervisele, kuivõrd püüti osutada pliile, mis meie käe alt satub loodusesse jahipraagina või jahijääkidega. Sealt võib see lõpuks jõuda lindude seedetrakti ja halvimal juhul nad hukkuvad, näiteks kotkad. Selle kohta on tõendusmaterjali juba palju rohkem.
Plii mõju tervisele
Probleem on kõigile tuttav: pliimoonaga jahti pidades satub loomade rümpadesse arvestatav kogus mürgist pliid. Kogus oleneb kuuli tüübist, kiirusest, tabamiskohast, kaliibrist, distantsist jm. Eri andmetel võib eralduda 5–50% kuuli algmassist. Näiteks 11-grammise kuulil, millest plii moodustab u 10 g, teeb see 0,5–5 g. Euroopa Liidu normid peavad inimesele ohtlikuks, kui pliisisaldus 1 kg lihas ületab 0,1 mg ehk 0,0001 g/kg kohta.
USA-s, kus küsimust on uuritud aastakümneid, jälgib haiguste tõrje ja ennetamise keskus (CDC) toksiliste ainete taset inimeste organismis pidevalt. Alates sellest, kui 1970. aastatel keelati plii kasutamine bensiinis, värvides, kodukeemias jm, on plii keskmine tase elanikkonna veres vähenenud 86%. Täiskasvanute veres peetakse seal kahjulikuks tasemeks üle 10 mikrogrammi (mcg) detsiliitri kohta. Lastel aga poole vähem, sest lapsed on plii vastu tundlikumad ja nende seedesüsteem neelab pliid kaks korda kiiremini. Alates 2012. aastast on lastele kehtestatud piirmäär 5 mcg/dl.
Euroopa Liidus on lubatud piirnorm kolm korda suurem ehk 30 mcg/dl kuni 31. detsembrini 2028 ja alates 1. jaanuarist 2029 väheneb norm tasemele 15 mcg/dl, enam-vähem samasse kanti USA normiga.
Tuleb tähele panna, et analüüsid näitavad pliisisaldust veres ainult 30–60 päeva pärast kokkupuudet pliiga ja sedagi, et rohkem kui 90 protsenti täiskasvanute organismi sattunud pliist ladestub lõpuks luudes ning hammastes. Sealt omakorda võib see vereringesse tagasi sattuda alles aastakümnete pärast inimese vananedes, näiteks luude hõrenemise korral.
Plii kahjustab luid, aju, neere, kilpnääret, maksa ja kesknärvisüsteemi. Seda seostatakse ka tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häirega, IQ-languse ja mäluprobleemidega.
Oht jahimeestele
Pole kahtlustki, et plii on mürgine. Enamasti räägitakse uuringutes pliimürgistuse tüsistustest ja piirväärtustest veres, kuid jahimehi huvitab rohkem, mida see tähendab meie tervisele, kui neelame koos pardi rinnafileega alla pliihaavlid.
Metalliline plii imendub inimese seedetraktis üsna aeglaselt ja kulub u 24–72 tundi, et söögikord inimesest söögilaualt täielikult tualetti jõuaks. Kui suurt ohtu kätkeb seedetraktis üsna kiiresti liikuv pliihaavel või kuuli pliifragment? Eriti kui arvestada, et keskmiselt väljub rasvavaene liharoog maost nelja kuni viie tunniga. Kui palju pliid selle ajaga organismi imendub?
„Plii ladestub organismi mikro- ja milligrammide haaval aastatega ja võib hakata elukvaliteeti muutma alles aastakümnete pärast.“
Üks Itaalias tehtud uuring näitas, et jahimeeste veres, kes tarvitasid regulaarselt ulukiliha, oli plii tase veres 3,4 mcg/dl ja sama piirkonna ulukiliha mitte tarvitavatel inimestel kaks korda vähem ehk 1,7 mcg/dl. Seega oli jahimestegi näitaja allpool ohtlikku taset nii USA kui ka Euroopa mõistes.
Gröönimaal uuriti nende inuittide vere pliisisaldust, kes kütivad parte pliihaavlitega. Mida sagedamini inimesed pardiliha tarbisid, seda suurem oli pliisisaldus nende veres. Nendel, kes sõid parte harvemini kui kord nädalas, oli pliisisaldus alla CDC kehtestatud läve (10 mcg/dl), kui aga tarbimismäär lähenes igapäevasele, ületas pliitase veres juba ohtliku läve ja oli 10–17 mcg/dl. Kui paljud meist söövad pliiga saastunud liha või sellest valmistatud tooteid iga päev aastaringi?
Norras tehtud ühes uuringus leiti, et ulukiliha tarbinutel oli pliisisaldus referentsnäidust mõnevõrra kõrgem, osalesid ka jahilaskurid, kes laadisid ise oma padruneid pliikuulidega. Nende veri näitas 52 protsenti kõrgemat taset kui jahimeestel, kes moona ise ei laadinud. Ehk: verenäitusid mõjutavad jahimeestel ka muud tegurid kui ainult suu kaudu manustatav kraam.
Järelikult on jahimeeste probleem pigem pidev ja pikaajaline kokkupuutumine selle mürgiga. Plii ladestub organismi mikro- ja milligrammide haaval aastatega ja võib hakata elukvaliteeti muutma alles aastakümnete pärast. See oleneb ka inimesest, kehakaalust ja paljudest muudest teguritest.
Kuidas siis ikkagi toimida? Meie lihatööstustes kasutatavad metallidetektorid ei suuda pliid tuvastada. Nende aparaatide ülesanne on eraldada suuremad metalliosad, mis ei lõhuks masinaid. Ehk jutt käib masinate tervisest. Minu teada on ainult ühel lihatööstusel Eestis toormaterjali kontrolliks röntgeniaparaat, mis suudab avastada pliiosakesi.
Nii et oleme nii jahimeeste kui ka tarbijatena selle murega üksi ja peame ise olema targad, targalt tegutsema ja otsuseid langetama.
Kõik need ohud ja probleemid lahendab ainult üleminek alternatiivsele moonale. See on riigil koos muu Euroopaga kavas aastal 2030. Hea on, et paljud meie jahimehed on juba vasele üle läinud. Vestlustes jahikaaslastega aga selgub, et ka pliikuule kasutatakse veel ohtrasti. Niikaua, kui neid kasutatakse, on ka oht tervisele.
Kuidas targalt käituda?
Kui ikkagi kütid ulukeid pliimoonaga, tuleks haavakanali ümbert eemaldada umbes 12 cm raadiusega tükk, mis on eeldatavalt kõige suurema reostusega. Seda osa ei sööda ise ega anta koertele. Kuidas aga toimida uluki müügil? Miks lihatööstus seda ise ei tee? Sest me ise oleme pannud nad surve alla. Kui nemad lõikaksid ära selle soovitusliku, kõige suurema pliireostusega ala, väheneks rümba kaal tunduvalt. Kui rümbas on mitu tabamust, siis mis jääb järele? Tööstus ei tea ka, mis kuuliga on loom kütitud. Seda teab ainult kütt ise. Kõik me oleme kuulnud, et see või too kokkuostja „kaalub oma kasuks“. Olemegi tupikus, ükski tööstus ei soovi rümbast midagi välja lõigata.
Järgmine küsimus, mis haakub suurema pliireostusega meie toidus, on laskeoskus. See on jooksvaid ulukeid ühisjahil lastes äärmiselt tähtis. Kes teab meist endast paremini, kuidas sellega tegelikult metsas ajujahil on?! Tiirudes peaks jahimehed tunduvalt rohkem aega veetma, eriti need, kes soovivad täpselt tabada jooksvaid ulukeid. Kahjuks pole keegi meist eksimatu ja praaki juhtub ka kõige osavamatel.
Pliiga seoses on veel üksjagu küsimusi ja teadmatust. Kaasa arvatud küsimus, kuidas vaskkuul pliikuuliga võrreldes ikka on.
Novembris 2024 testis Soome jahimeeste ajakiri Metsästys ja Kalastus nelja vaskkuuli: Norma Ecostrike, Sako Blade, Lapua Naturalis, Barnes TTSX (pildil vasakult samas järjekorras). Testiti kahelt kauguselt: 20 m ja 100 m. Lasti želatiini sisse. Kõik neli kuuli avanesid nendelt distantsidelt laitmatult. Vaskmoona on toodetud juba üle 30 aasta, segud on pidevalt paranenud, eriti viimastel aastatel. Need on täiesti võrdväärsed pliikuulidega. Tõsi küll, veel veidi kallimad, aga küllap muutub seegi tootmismahtude suurenedes.
Probleemi lahendamine algab selle teadvustamisest. Kes juba vaske kasutab, võiks rääkida jahikaaslastega, eriti vanemate härradega, aidata neid, kellel on mure püssile sobiva moona leidmisel. Tee selgitustööd! Teatud juhtudel (vanemad relvad) tuleb küsida nõu relvameistrilt või püssi valmistajatehaselt. Need, kes kasutavad sama kaliibrit, võiks osta kamba peale erinevat vaskmoona, testida ja leida oma püssile parim. See on kõigi ulukilihatooteid hindavate inimeste huvides.
Lõpetuseks
Kas meil on põhjust paanikaks? Arvan, et ei ole. Kui on kaks valikut, kus esimene tähendab mingi tõenäosusega võimalust saada tervisekahjustus ja teine välistab selle, siis iga arukas inimene otsustab esimese valiku kasuks. Õigupoolest oleks igale loodusmehele omane mõelda ka kotkastele.
Ükskõik, mida uuringud näitavad plii kahjulikkuse kohta ja kas me neid usume, on ainuke täiesti ohutu tase organismis nulltase. Sellega nõustuvad ilmselt kõik.
Soovitusi
- Ulukiliha töötlemine. Pliiga küttimisel eemalda u 12 cm raadiusega tükk haavakanali ümbert, et vähendada pliijääkide sattumist tarbitavasse lihasse.
- Alternatiivse laskemoona kasutamine. Mine üle vaskmoonale, see elimineerib pliikahjustuste ohu.
- Tervisekontroll. Kui oled puutunud pikka aega kokku pliiga, peaks seda mainima arstile terviseprobleemide ilmnemisel. See võib aidata jõuda kiiremini probleemide põhjuseni. Ka vere pliisisalduse kontrollimine aitab varakult avastada võimalikku pliimürgitust.
- Teavitus. Räägi kaasjahimeestele pliiohust ja selle ennetamisest. Abista alternatiivse moona leidmisel ja kasutuselevõtul.
Autor: Endrik Raun
Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Jahimees 1/2025. Ajakirja üksiknumbreid saab osta Eesti Jahimeeste Seltsist aadressil Kuristiku 7, Tallinn. Ajakiri on müügil ka Lehepunkti suurimate partnerite juures (nt Prismas). Mitteliikmetest jahimehed ja teised huvilised saavad ajakirja tellida Lehepunktist. Sealt saad valida mis perioodiks ajakirja soovid ja täita andmed.
