Käesolev nädal oli taas kiisudele karm – üks kukkus kõrgelt, teine jäi auto alla, kolmas oli nälginud ja neljandad viidi lihtsalt kliinikusse surmasüstile. Kõik osised on olemas, et teha korralik õuduslugu, sest head lõppu ei paista ju kuskilt. Olen ikka rõhutanud, et lood loomadest on paljuski tegelikult lood inimestest endist ja valdavalt figureerivad neis julmad kahejalgsed. Jääb mulje, et sadistlikke ükskõikseid tõpraid on rohkem ja nad on vääramatul võidukursil. Äkki see ongi nii, aga head inimesed pole teps mitte siit maamunalt kadunud ning olgu see lugu selle tõestuseks.
Tõmbame aga lõõtsa lahti ja hakkame pihta õige pisimast. Täna veel nimetu kassipoeg leiti Laitse kandis ühest kompostihunnikust alajahtununa vaevu hingamas. Taguotsast tuli ka miskit ollust välja ja see kõik viitas, et lood on rohkem kui halvad. Gerli Leemets oli see hea inimene, kes ta avastas ja koheselt abi otsis. Loomapäästegrupi poolt reageeris Liis Antons. Tubli naine – ise viimase vindi peal rase, aga loomakestele kimab appi kasvõi südaöösel tulgu taevast vihma, hapet või sulatõrva. Liis viis kassilapse Loomade Kiirabi Kliinikusse, kus talle pikka pidu ei ennustatud. Vähemalt proovime ikka enne kui alla anname.
Käisin teda hilisõhtul vaatamas ja põnn vaatas juba üsna teraselt otsa. Nii kiiresti taastumas? Lasi pai teha ning tegi nurrumise algeidki. Imede imed jätkusid hommikul kui analüüside vastused välistasid kõik surmatõved. Kiisuke ise ahmis toitu sisse suure obese jagu ja keeras siis puhkama, et ärgates taas sööma hakata. Meie parim pakkumine on, et pisike oli lihtsalt otsast otsani nälga täis. Ilmselt juba täna saab ta haigemajast välja ja järgmisel nädalal hakkab kodu otsima. Nii vähe oligi vaja ja ilma Gerli ning Liisita räägiksime temast päris kindlasti minevikuvormis.
Järgmine selle loo kangelane istus eile hilisõhtul Klooga maantee ja Harku tee ristis, kus ta lihtsalt passis möödasõitvaid masinaid. Parempööret teinud auto aga ehmatas kassi ja ta sööstis maanteele otse ühe teise auto rataste alla. Loom roomas tagakäppi järele vedades keset teed ja sinna ta järgmist plekikolakat, mis temast üle sõidaks, ootama abitult jäi. Jube mõelda kui peaks ise sellises olukorras olema. Eks ole?
Õnnetust nägi pealt koju sõitnud Raina Uljas, kes pikema jututa oma masina kinni pidas ning kiisule appi tõttas. Võttis aga vigastatud looma sülle ja kihutas Loomade Kiirabi Kliiniku poole. Seal paraku ei tahetud peremeheta looma vastu võtta. Vanadest aegadest oli Rainal mu kontakt olemas ja see kulus sedapuhku marjaks ära. Arstid hakkasid kohe tegutsema ja esimese asjana tehti korralik valuvaigistav süst, sest loom lausa kiljus üle kliiniku. Kohe nii valus oli. Hirm oli tal kindlasti ka. Pärast meelte ja keha uimastamist sai juba vigastused korralikult üle vaadata – vaagen puhta puru ja ajuturse. Kiip oli loomal olemas ja ka omaniku andmed kenasti registrist leitavad. Seega sain Tirtsu-nimelise kassi pererahva kohe õhtul juhtunuga kurssi viia. Oi nad olid ehmatanud ja mures.
Tirts oli aegu tagasi nende kuuri alla tulnud ja loomale pakuti nii ulualust kui poolmetsiku elustiili jätkumist. Nüüd tuleb selle eest kukrut kergendada. Õnneks mitte palju, sest hommikune prognoos oli vägagi paljutõotav – ajuturse maas, kass seltskondlik ja uudishimulik, sööb-pissib-kakab ja operatsiooni ei tule vist tehagi, sest antud vigastus kasvab tõenäoliselt ise kokku. Mõistagi tuleb esimesed paar kuud liikumist piirata ja loodetavasti tehakse seda ka tulevikus. Ka Tirts saab juba täna koju tagasi.
Saage tuttavaks, tema nimi on Curt. Puhastverd maine coon, kes oskab uksi avada. Viskab end aga lingi külge rippu kuniks tee vabaks saab. Ta ise väga naudib seda tegevust ja pere on üsna hädas. Hiljuti suutis ta öösel köögiukse avada ja läks aknalauale õues toimuvat uudistama nagu ikka. Kassile tundus uulitsaelu nii huvitav, et pika pusimise peale sai ka akna lahti. Imet siit otsida ei tasu ja küllap oli see lihtsalt lohakalt kinni lükatud.
Nüüd läks aga jamaks, sest aknaplekk libe ja suur kere ei mahtunud sinna kuidagi ära. Järgnes õhulend viiendalt korruselt ja valus maandumine, mis sisikonna segi ja käpaluu sajaks killuks lõi. Õnneks perepoeg Aleksandr kuulis ja tõttas oma lemmikule kohe appi. Taksoga saadi kliinikusse, aga ohh häda – ilma rahata ei aita sind mitte kui keegi. Tehti küll röntgen ja anti valuvaigistid, aga rohkemaks 21. aastasel noormehel raha polnud. Nukralt läksid nad koju tagasi ja turvamehena töötav Aleksandr kukkus sõpru läbi helistama ning laenu lunima. Mõnisada eurot sai ta ka kokku, aga sellest kaugeltki ei piisa, sest prognoositav summa ulatus kahe ja poole tuhande euroni.
Aleksandr paiskas müüki kogu oma koduse tehnika ja “suure plaani” kohaselt kavatses kohe pärast tehingut Curdi hädavajalikule opile viia. Igasugu müügiga on aga nii, et ega neid ostjaid ju pole kui häda käes. Hinnad kukkusid, aeg muudkui venis ja Curt vaevles, kuigi valuvaigistid hoidsid piina võimalikult madalal. Hakkas hirmus kahju nii loomast kui tema noorukesest peremehest. Lisaks läheb ju vigastusega seotud olukord aina kehvemaks. Üksikasjadesse laskumata otsustas omaniku pühendumist nähes Loomapäästegrupp hädalisi aidata. Dr. Rasmus Uusküla paikas haige luu kokku ja Curt on juba mõned päevad kodusel ravil. Tõsi, ülirangel puurirežiimil, sest osa luust oli nii kildudeks, et lappida ei andnud ja seega on see osa üksjagu õhem. Eksimisruumi pole, sest uut operatsiooni enam teha ei anna ja siis jääb üle vaid amputatsioon. Loodetavasti suudab pere need kaks kuud vastu pidada ega lase kurvalt mäuguvat Curti puurist välja. Loodetavasti õnnestub selle aja jooksul ka tehnika müük ning Loomapäästegrupp saab rahakese tagasi, et seda eelkõige vigastatud peremehetute elukate peale kulutada.
Need kolm iludust viidi Viljandi linnas Männimäe loomakliinikusse tapale. Vabandust, eutaneerimisele ikka. Oi kui palju vahvaid sõnu me oleme südametunnistuse rahustamiseks ja tapmise õigustamiseks välja mõelnud – likvideerimine, elimineerimine, eutaneerimine, magama panemine, hukkamine, hävitamine jne jne. Nummi, aga teo olemust see ei muuda – tapmine on tapmine nagu ka lits on lits, valetaja on valetaja ja vägistaja on vägistaja, mitte vigurvänt, kuigi jõuga seksi nõutajad eelistaksid just seda süütut lustakat sõnakest.
Ja viidi need kiisud siis tapmiseks. Eakas omanik olla dementne ja ei saavat enam hakkama ning see olevat ainuke lahendus. Õujeee ja loobugu kõik pärijad tulevikus sama kergekäeliselt oma kallite vanemate pärandavarast nagu nad esivanemate jaoks olulised lemmikud olematusse viskavad! Aamen! Kliinikutel pole aga vähimatki kohustust terveid loomi tappa. Raha mõistab mõistagi õigust, aga paljud moraalsetel põhjustel siiski keelduvad. Kliinikurahvas üritab ka ise reeglina hukatavaid loomi aidata. Näiteks Anželika Tšibizova on neid oma assistendi staaži jooksul ikka kümnete kaupa uusi kodusid leides elama suutnud jätta. Ta oma koduski praegu kaks või kolm surmamõistetud tegelast täie tervise juures ringi tatsamas.
Enam ei mahu ja nii ta abi saamiseks minu poole pöörduski. Viimane õlekõrs. Üleskutsele reageeris leheveergudel üsna tihti figureeriv suur loomasõber ja muidu lahe inimene Marju Karin. Ega temalgi neid kasse vaja ole, aga heast peast hukkamine ei mahtunud kuidagi naise hella hinge sisse. Nii ta sotsiaalmeedias kirjutaski:
“Meie kangelased on siin – 2 poissi ja 1 tüdruk. Viljandi kliinikusse toodi nad surmasüstile. Peremees neid hoida ei saa enam, kuna vanus ja haigused teevad oma töö. Otsime kolme eraldi kodu, sest nad on natuke metsikud ja nende koos hoidmine pole vast kaua võimalik. Ma tean, et teil/meil/kõigil on oma mured ja tegemised, aga kui me endast väiksematest ei hooli ja lihtsalt laseme magama panna …..
Andke teada kui kellegil on ikkagi tunne, et siin segases maailmas võiks veel elusid päästa!”
Tuli üsna mitme hea inimese nimi välja ning kõigile neile kniks ja kraaps selle südamesoojuse ja kaastunde eest! Ometigi võiks see lugu palju pikem olla. Loomapäästegrupi vabatahtlik Netili Rumask püüdis sel nädalal Võrumaalt viis metsikut kassi kinni. Pärast ravimist laseme nad samas ilmselt taas vabaks – pole lihtsalt kuskile panna. Sellesse nädalasse mahuvad veel nii mõnedki koerad, paljud linnud ja üks kährik, kes kahjuks küll elavate kirja suurte vigastuste tõttu ei jäänud. Vähemalt ei piinle enam ja ka koertekatku ega marutaudi metsaasukal labori sõnul polnud. Just praegusel ajahetkel tegeleb Loomapäästegrupp ühe väärkoheldud koera püüdmisega. Kaasame vast isegi politsei, sest kui vihjed paika peavad, siis läheb omanikuga suuremaks madinaks.
Sellest kõigest aga juba tulevikus kui viitsimist on. Saite vähemalt aimu, kuhu teie annetatud rahake kulub. Tuli päris tore kassilugu kokku, aga see saab veel palju paremaks minna – pakkuge Marju käes olevale kolmele ja Netili viiele kassile ning ka pisikesele elujääjajale päriskodukest! Kui ka need leitud, siis võiksime küll lauad katta ja ühe veel suurema hurraa teha!
