Nägin täna hunti. Üsna päälinna lähistel. Lasin Ruudi kõrvalisele külavaheteele jooksma ja seal ta seisis põllu serval. Arg teine ja tegi kohe minekut kui passima jäin. Karv parasiitidest räsitud – kärntõbi vaesel loomal. Seda me metsad täis. Kui pakast hoiab, siis ju ta külmasurma läheb.
Polevat üldse halb “minemine.” Ei saa ise nagu arugi – mõnus roosa surm olevat, mida iganes see tähendama peaks. Seda meile räägiti kui polaarjoone taga aega teenisin. Väliõppustel pidi kaaslasi kogu aeg jälgima ja kindlaid tundemärke otsima, et külmumist ennetada. 40-ne külmapügala ringis näitas kraadusnik. Vastiik-vastik. Olgu selle surmaga nagu on, aga ülessulamine oli küll saatanast – kõrvad tõmbusid krussi nagu kapsalehed ja ajasid vett välja. Näpuotsad ka. Rõve-rõve valu. Pigem ikka ää külmuda kui nii peaksite otsustama.
Hundupilti ei pane ja asukohta ei ütle. Miks? Aga seepärast, et lähevad ju kohe tapma. Kas olete märganud, et pea alati läheb räme kisa lahti kui keegi oma metsloomaga kohtumise emotsiooni ilmarahvaga jagada tahab. Tappa, tappa, tappa – seda me eestlased oskame kui asi puudutab metsaasukaid. Kui keegi meid tapma ja rõhuma tuleb, siis on muidugi kisa taevani. Kisada ja kiruda oskame me veel paremini.
Ruudit ma täna kaugele ei lasknudki ja püsisime masina lähedal. Mine sa tea ja äkitselt on kari võsas. Märjamaa kandis võtsid susid eelmisel aastal koera otse peremehe silme all põllul ära. Sellega peab arvestama ja olen isekeskis mõelnud, et kuidas ise käituksin kui nii peaks ka meil minema. Jõlgume ju metsades-rabades kogu aeg, aga me läheme siiski külla, mitte ei laamenda seal nagu pärisperemehed. Üks on kindel – huntidele surma ma küll ei nõuaks olgu ma nii kurb või tige kui tahes.
Eks ma uurin enne ikka maad ka kus keegi elab kui ankrusse jääme. Kullamaa kandis, mu “kodujärve” lähistel maastikukaitse alal on üks me lemmikkohtadest. Kohalikust lehest lugesin, et kütid tõmbasid lühikese ajaga kolm hallivatimeest maha. Ma kartsin sisimas, et nad seal on ja sestap pimedal ajal sinna oma jalgu ei tõstnud. Jahimeeste sõnul toimetab seal lausa aga kaks karja. Targem eemale hoida. Vanasti oli seal üks karuott, kes ka kurja tegi. Mesinik on mõistlik mees, kes loodusega ühte jalga astub ning vähemalt ajalehes karme tapatalguid “nuhtlusisendile” ei nõudnud.
Šokeeriv. On üks sõnakõlks, mida nii palju kasutatakse, et see on kaotanud oma tähenduse. Üks suur šokk igal pool ja igal sammul. Ometigi olin ka mina ise eelmisel aastal šokeeritud. Pigem siiski ülimalt väga häiritud kui lugesin tunnustatud loomaökoloog Mati Kaalu poolt välja öeldud numbreid. Tsiteerin:
“Pilt on praegu niisugune, et kui võtta imetajate biomass, kõik alates pisikesest hiirest elevandini ja veel suuremateni, siis see moodustab praegu ainult neli protsenti. Ülejäänud 96 protsenti on inimkond koos oma koduloomadega, sealjuures need koduloomad moodustavad 64 protsenti.”
4 prossa oleme me metsikuid elukaid vaid ellu jätnud ja me ikka vingume, et neid on liiga palju!!! Ajuvaba ja üliväga häiriv lühinägelikkus! Õnneks näitab trend, et eestlased muudkui vähenevad. Hea ongi, sest loll rahvas peabki välja surema. Ei-ei ja ärgu parem täitsa välja surgu, sest siis tulevad asemele ju veel loodusvaenulikumad tüübid ja need ei jäta enam ühtki puud püsti. Loomadest rääkimata.
Lausa naljakalt nõme lugu oli kui politsei läks oma pooltankiga Kakumäele karuemmet koos poegadega tapma. Oi kui hirmus. Kohe nii hirmus, et kui Владимир Владимирович Путин telekast me uudiseid nägi, pani ta kohe presidendi ameti maha ja läks Punase väljaku äärde lillemüüjaks. FSB nägi kurja vaeva, et ta lõpuks siiski nõustus jätkama. Lausa šokeeriv lugu ikka küll kui vägevad me oleme. Pisar tuleb silma.
Oleks mul võluvits, siis ma tõstaksin kõik kitsed, sead, põdrad huntidest, rebastest, ilvestest rääkimata kuhugi mujale elama. Kormoranid, kajakad, tuvid ja kõik-kõik-kõik teised elukad kah. Lõppeks vähemalt see igavene hädakisa ja tapatalgu ära. Aga kuhu nad tõsta, sest inimloom passib juba ju iga nurga ja põõsa taga? Põlegi nagu kohta kuhu neid panna. Tegelikult ei mahu inimloom enam ise ka ära ja piilub tähtede poole, mida vallutada ja asustada. Jummala pärast mitte, sest me tapame, hävitame ja lagastame ju seal ka kõik ära. Loodetavasti on ikka mujal ka mõistlikku elu ja nad hoiavad meiesuguse invasiivse võõrliigi vohamise mujale otsustavalt ära. Nii on parem kogu universumile.
Kindlasti käite looduses ning kohtute loomade ja lindudega. Närv puhkab ja emotsioon on laes. Tahaks pilti teha ja jagada. Muidugi tehke, aga jagage ainult oma sõprade ja pereringiga mitte avalikult. Kuradid haaravad ju kohe püssid ja lähevad tapma, kuid arvatavasti seda te ju küll ei soovi. Või ikkagi soovite?
