Oru kandi rahvas! Kelle koer on plehku pannud?

Ilmselt pole tegu üldse Oru külakese koeraga, sest hirm sunnib loomi teinekord jooksma kümneid kilomeetreid maha enne kui pidama saavad. Seega võib nädalake tagasi Harjumaale Oru külasse ilmunud ekslik koer olla pärit tont teab, kuskohast? Ei ta end kätte andnud ja hoidis ikka eemale kui ligi taheti minna. Külarahva visadus viis aga sihile ja eksinud hing on momendil täiesti turvalises kohas. 

Kohalikud arvavad, et küllap pani saluudi eest plehku. Võib vägagi tõsi olla, aga õnneks jääb taolisi põgenikke aasta aastalt aina vähem silma. Loomapäästegrupini on jõudnud viimasel paaril nädalal teated vaid kolme sihitult ringi jooksva koera kohta. Üks neist oli Stromkal, aga koer oli kiibitud ja omaniku andmed registris ning leidis käbedalt kodutee taas üles. Teine jäi silma Keila lähistel ja temagi toimetati Sinirebase tänava varjupaika. Nüüdseks on ka tema omanikust taat üles leitud ja koerale abikäe ulatanud inimesed sooviksid teda kodu tagasi viia. Võib-olla on juba viidudki, sest ega mulle ju igast sammust ka teada anta.

Oru isase saksa lambakoeralaadse tegelasega oli aga jantimist maa ja ilm – näha oli, et loom on ärevil ja otsib kodu. Oli suisa paaniliselt kõike ja kõiki peljanud. Külarahvas jättis talle erinevatesse kohtadesse süüa, aga ei talle toit väga mekkinudki. Vorbiti kuulutusi ja helistati kõik lähemad-kaugemad tuttavad läbi kuid enda koera taga otsivat pererahvast pole senini veel leitud. Äkki on see kirjatükk abiks? Lootma ju ikka peab ja sestap jagage kuis jaksate.

Täna õnnestus lõpuks koer kinni püüda või õigemini ta ise puges ühte aiakesse. Jummel tänatud, sest koera paljakäsi püüda vastu tema enda tahtmist on pea võimatu kui loomake just väga haige või vigastatud pole. Oi ta oli läbi ja väsinud. Aluskarv otsast otsani läbi ligunenud ja puha, aga koridoris viskas kohe sirakile ning magas nagu nott häälekalt norsates. Pole ka midagi imestada, sest vaene koer võis pärast metsikuid üleelamisi ikka üliväga väsinud olla küll.

Paraku ei saa ta sinna elamisse lõpmatuseni jääda. Praegugi leiti talle tegelikult nurgake koridoris, kuhu tehti soe ja pehme ase. Asi seegi ja vähemalt on soojas enne kui vägev pakane paukuma hakkab. Lubatakse ju, et juba ülehomme minevat kogu maa ja ilm otsast otsani jäässe ning krõbedad miinuskraadid löövat termomeetrid lausa tükkideks. Palusin külarahval teda enne esmaspäeva õhtut kindlasti mitte omapäi välja luusima lasta, sest vahepeal läheb ju “suur sõda” lahti, kuna maalased ei oska ju päikesele tiiru peale saanud planeedi saavutust ilma selleta tähistada. Pärast seda on jooksvaid loomi kõikjal. Nii mõnigi jääb auto alla. Metsa pagenud tüübid võivad huntide hambusse sattuda. Karm värk!.

Mida selle koera kohta veel rääkida? Kiipi ei ole. Umbes kuueaastane igati vahva mõmmibeebi. Otsib meeletult lähedust ja paitamist lausa nõuab. Rihma otsas käib ilusti ja hoiab nii inimese ligi, et surub jõuga kohe vastu jalgu. Treppe kardab üliväga ja siis tuleb mürakas lausa sülle võtta. Küllap tegu siis tavalise talukoeraga, kes treppe pole oma senises elus näinudki.

Laske aga sõna levima ja püüame ta kodu üles leida. Kui keegi saab aga hoiukodu pakkuda, siis abiks seegi, sest pikemalt kui paar päeva ta praeguses kohas olla ei saa. Tänud Oru küla inimestele, kes koerale halastasid. Eriti suur kummardus Marile, Iivile, Liisule ja tehnoülevaatuse mehele, kes saluudipõgenikule paar päeva garaažis ulualust pakkuda lubas. Kõigest täpsemalt otse Iivilt – 53484736