Lastetubade suvesarja lõpetuseks jagame pilti seltskonnast, kes enam hästi oma lastetuppa ära ei mahu, kuid iseseisvaks eluks ka veel päris valmis pole.
Umbes kuu tagasi sattus meie keskkonnahariduse osakonna juhataja oma õuel peale oravamammale, kes parasjagu metsast oma perekonda ära kolis. „Noh, hästi,“ mõtles Piret, tegi talle omaselt märkamisest ikka pilti ka ja elu läks edasi.
„Oi, orav! Viis… kuus… kaheksa oravat!“
Selline oli vaatepilt selsamal Järvamaa metsatalu õuel juba mõni nädal hiljem. Kuigi oravapesi on olnud maja ümbruses varemgi, siis nii suurt pesakonda nähti seal esmakordselt. Oravamammal oli tükk tegemist, et oma vallatuid lapsukesi ühekoos hoida, hüppe- ja jooksumängud läksid vahepeal üsna hoogsaks.
Väikesed oravahakatised ei osanud ka inimest kuidagi kahtlaseks pidada. Juhtus, et jooksuhoog viis lausa üle vaatleja varvaste. Hoo võttis maha vaid oravaema ärevam häälitsus või puuladvas pakutav piimapaus.
Kokkuvõttes oli tegu siiski üsna kuulekate põngerjatega, kes pärast mõningast õuemurul madistamist mamma sabas jalaka latva kiikuma ronisid. Kuhu nad sealt edasi suundusid, täpselt ei teagi, sest tundus mõistlik eemalduda ja lasta neil rahus toimetada.
