Kiirabi esmane ülesanne on aidata inimesi ja lemmikloomade aitamine ei kuulu nende ülesannete hulka. Tänu Läänemaal inimesele appi tõtanud meditsiinitöötajatele pääses surmasuust aga ka nälginuna jõuetult lamav jahikoer Leedi.
Pea aasta tagasi kirjutasin teile juhtumist kui omanik Harjumaal oma koera täägiga surmata soovis. Mees ja naine viskasid viina nagu nad ikka pea igapäevaselt teevad ning härral tuli selline seksiisu peale, et tahtis oma kaasat lausa vägisi võtta. Naise koer läks vahele ja sugumürsk sai tunda tema teravaid hambaid. Seepeale suskaski mees teda täägiga. Politsei küll menetles, aga kohtusse see lugu ei jõudnudki. Samuti pole teada, mis kutsast edasi sai, sest antud varjupaik on küll agar annetusi koguma kuid adekvaatset tagasisidet pahatihti sealt looma kohta ei saa. Tänane lugu lõppeb aga hästi, sest Leedi-nimeline koer on Loomapäästegrupi hoole all ja see ühing annab nii oma edu- kui ka kurblugudest toetajatele kohusetundlikult teada.
Eelmisel nädalal sai kiirabi väljakutse, sest inimene oli lihtsalt kokku kukkunud. Esmase info kohaselt olla tegu igati tööka mehe ja korraliku koeraomanikuga, kelle tervis lihtsalt jukerdama hakanud. Loos oli aga palju vasturääkivusi ja sestap palusin Loomapäästegrupi Läänemaa piirkonna juhil Terje Parral enne loo avaldamist veidi tausta uurida. Nüüd said puzzletükid juba kenakesti paika ning töökast mehest ja korralikust koeraomanikust on asi ikka väga kaugel.
Leedi on üks vahva ja heasüdamlik koer, kes võeti perre pea kümme aastat tagasi. Tema eluke veeres rõõmsalt jahil käies ja muid koeraasju ajades kuniks pere ühtäkki lahku läks. Kuigi koer oli väidetavalt kingitud peretütrele, siis isa temast loobuda ei soovinud ja nii jäigi üks kutsa mujale kolinud emale, teine isale. Pereisa lubas Leedi eest hoolitseda nagu kord ja kohus. Paraku mees seda ei teinud.
Nagu selgus on Leedi omanik end nii põhja joonud, et kohalik rahvas kutsub teda lausa “fantoomiks.” Hommikuti olevat vennike esimesena külapoe ukse juures, aga mitte sellepärast, et toidupoolist osta vaid ikka viinaputli järel. Koerale süüa ta kunagi ei ostvat vaid praalivat, et külmkapp on otsast otsani Leedile mõeldud toidupoolist täis. Kolm kuud tagasi märkasid aga külaelanikud, et Leedi on paraku väga kõhn ning täiesti unarusse jäetud. Peremees väitis vastu, et kõik on ülimalt korras ning Leedi sööb paremini kui ta ise. Väike koht, kus keegi ei taha tülli minna ja nii inimesed käega lõidki. Lisaks rahustasid neid peremehe jutud Leedi pidevatest jahilkäikudest, mida koer tõeliselt nautivat ja metsas silkavat ta ringi nagu noor kutsikas. Leedi aga piinles ja närbus kuniks viimane jaks hakkas kaduma.
Eelmisel nädalal hakkas aga ka peremehel enesel halb ning ta vajas professionaalset sekkumist. Abi kutsunud inimese sõnul elavat mees mingil kummalisel põhjusel garaažis ja koer olevat kinni kütmata majas, kust välja pole teda juba ammu lastud. Leedi omanik raiunud aga kut rauda, et koer on toidetud ja igapäevaselt ka korralikult jalutatud. Arstidele tundus see jutt veidi imelik ja kuigi see ei kuulu absoluutselt nende tööülesannete hulka, hakati abi otsima ka koerale. Ise nad sisse ei pääsenud ning sestap kutsuti kohale päästekomando, kes ukse lahti murdis.
Oli ka viimane aeg, sest Leedi suutis vaid jõuetult ühel kohal lebada. Kurja saatuse tahtel olid pikaks kasvanud küüned esi- ja tagakäppade vahel nii tugevalt risti põimunud, et vaene loom ei saanud seetõttu enam püstigi tõusta. Kaua ta niimoodi nälginuna ja jõuetuna jääkülmas majas lebas, ei tea tegelikult keegi. Leedi pilk oli ähmane ja kogu ta kehahoiak näitas, et koer oli edasisest võitlusest loobunud ning valmis teise ilma minema. Ometigi suutis ta oma päästjaid nähes veel vaevumärgatavalt saba liputada. Kiirabibrigaad andis esmaabi temalegi ja nüüd juba kutsuti Loomapäästegrupi vabatahtlikud appi.
Järgnes sõit loomakliinikusse, kus Leedi põhjalikult üle vaadati ja algatuseks tilguti alla pandi. Arstid uurisid ja puurisid ning mingit suurt tervisehäda endisel jahikoeral ei leidnudki. Kõik probleemid algasid külma ruumi jätmisest ja sihilikust näljutamisest – Leedi normaalkaal peaks olema 25 kilo kandis, aga see on täna vaid 9,5 ehk ligi kolm korda vähem.
Koerasõbrad ei pea aga muretsema – Leedi on momendil parima hoole all ja uus kodugi juba olemas, aga tervislikel põhjustel ta sinna veel minna ei saa. Las me nuumame ja poputame enne veidi, sest nälginud looma tervise taastamine on üks paras nöök – toitu tuleb anda ju pidevalt, aga väga väikeste koguste kaupa. Vaatamata kõigele on tulemus juba silmaga näha ja elutahte puudumise üle me enam küll kurta ei saa – Leedi lippab ringi ja mängib hoiukodu teiste koertega nagu homset poleks. Ja ta on vaatamata elatud aastatele nii kiire, et fotole püüdmine on pea võimatu. Sestap peategi leppima üsna viletsa kvaliteediliste ülesvõtetega.
Leediga seotud põhikulu moodustab spetsiaaltoit, mis maksab üle 30.- euro päevas ja tänanseks on lännu juba oma veerandtuhat eurot. Hättasattunud loomi tuleb aga ridamisi juurde. Valgamaa loomakliinikust helistas hommikul dr. Jaan Luht ja palus abi auto alla jäänud pisikesele koerale. Arvestades vigastusi ei saa tema operatsioonid alla kahe ja poole tuhande euro jääda, aga enne nende teostamist on vaja tagada, et ta üleüldse ellu jääb. Praegu on see vägagi kahtlane.
Hetk tagasi leidis aga kaastundlik inimene Miidurannas pisikese koera otse merest. Vaeseke on üdini külmunud ja karvastik suisa jääs. Ta on juba teel Loomade Kiirabi Kliinikusse ja Loomapäästegrupp võttis kõik kulud enda kanda. Neid lugusid peate paraku veel ootama, sest enne pean olema kindel, et suudame nad ikka elule tagasi võita. No kohe ei taha teie jõulukuud kurbade lugudega rikkuda, aga ega seetõttu arvete maksmisest pääse ning siin saate juba kõik appi tulla nagu ikka:
- Loomapäästegrupp MTÜ
- EE437700771003183318
- Vigastatud loomade ja lindude ravikulud
Toetada saad ka LPG annetustelefonidele helistades:
- 900 1313 (5.-)
- 900 1414 (10.-)
- 900 2323 (25.-)
Üks kommentaar
Comments are closed.
Imeline brigaad.Inimesed suure algustähega.Süda on sadu kordi murtud olnud koerte pärast,kes ketis söömata ja joomata ees kartuli koored.Aeg oli teine ,20 aastat tagasi polnud kuskilt abi saada .Abi andmata ei saanud ka sellistele lurjustele jätta,siis oleks töö kaotanud.