Nadežda Sedova: „Koertele võiks varjupaigast jääda ilus mälestus”

Kuidas ja millal sai Sinust Varjupaikade MTÜ töötaja?

2021. aastal tuli mulle ootamatult ette CV Keskuse tööpakkumine. Varjupaikade MTÜ otsis Tallinnasse loomade heaolu spetsialisti. Vaatasin töökuulutuse üle, võtsin julguse kokku ja saatsin enda CV loomade varjupaigale. Mul on meeles, et kandidaadilt oodati B-kategooria juhiluba ja head empaatiavõimet. Nädala või paari pärast helistas Tallinna loomade varjupaiga juhataja Anneli Sokolov ja kutsus mind tööintervjuule. Praeguseks olen töötanud Tallinna loomade varjupaigas üle kahe aasta.

Läksin tööle sellise arvamusega, et soovin väga loomi päästa ja loomulikult tundsin suurt armastust loomade vastu. Tol ajal olid varjupaigas väga suured ja lärmakad koerad. Kui üks koer haukumisega alustas, siis teised tema järel. Mul oli vahel selline tunne, et jään kurdiks suure lärmi tõttu. Ükskord avastasin, et koerad saavad aru minu kehakeelest. Kui kõndisin jalutusrihmaga koerte poole, siis nad hakkasid haukuma ja mõistsid, et algab jalutusring. Samuti märkasin, et üks koer kardab mind rohkem kui mina teda. Sellest hetkest vaatan koeri teise pilguga.

Sinu esimene ametikoht varjupaigas oli loomade heaolu spetsialist. Millega täpsemalt tegelesid, kui töötasid loomade heaolu spetsialistina?

Minu tööülesanded olid varjupaigaloomade igapäevane söötmine, jootmine, koristamine loomade järelt ning koertega jalutamine. Tegelesin varjupaigas kõikide loomadega. Käisin väljakutsetel Tallinna linna piires ja minu ülesanne oli ka hulkuvate loomade püüdmine ning korjuste koristamine linnatänavalt.

Kas oskad huvitavaid lugusid rääkida seoses väljakutsete ja loomadega?

Kui lõbusat lugu rääkida, siis üks naine helistas ja teatas, et põder jookseb ja koer tema järel. Küsisin, et keda mina pean siis taga ajama, kas põtra või koera. Selgitasin, et varjupaigatöötajad jooksvat koera taga ajama ei hakka. Selle peale ütles helistaja, et olgu teil ka lõbus.

Sain ka sellise väljakutse, kus üks meesterahvas pidi haiglasse minema ja koer oli üksinda korterisse jäämas. Inimese elu oli vanemate surma tõttu korrast ära ja kodu koristamata. Tõin koera mõneks ajaks loomade varjupaika. Läks kuu aega mööda, inimene oli oma elu järje peale saanud, kodu korda teinud ning omanik tuli koerale järele. See oli väga lahe, mida üks mees koera tagasi saamise eesmärgil tegi.

Praegu töötad Tallinna loomade varjupaigas administraatorina. Milline näeb välja administraatori töö Tallinna loomade varjupaigas?

Administraatori tööülesanded on inimestega suhtlemine, loomade andmebaasi haldamine, piltide tegemine loomadest ja telefonikõnedele vastamine. Viin läbi külastusi, kui on broneeritud aeg. See töö on mõnikord vaimselt kurnav.

Administraatoril on töö raames vaja suhelda erinevate inimestega. Kuidas tuled toime keeruliste inimestega? Millised on olnud rasked olukorrad?

Kahjuks ei saa meie varjupaik sõita Tallinnast väljapoole, aga inimesed ei saa sellest tihti aru. Raske on ka inimestega, kellel on probleemne loom ja kes soovivad oma lemmikust vabaneda. Viimasel ajal on sellisteks loomadeks rohkem kassid. Meile öeldakse, et kui looma varjupaika ei võeta, siis paneme magama. Vahel on olnud ka inimesi, kes on soovinud endale koera võtta, aga pole varjupaigatöötajatele jätnud usaldusväärset muljet. Õnneks on sellised inimesed ise hiljem ära kadunud.

Sa oled õppinud koerte koolitamist, oskad koertega hästi hakkama saada ja Sinu oskustest on varjupaigas palju abi olnud. Mida Sa täpsemalt teed varjupaiga koertega ja kuidas näeb koerte koolitamine välja?

Ma proovin koertele selgeks teha, et tagan neile mõnusa olemise. Oluline on võita looma usaldus. Enamik varjupaigaloomi on alguses stressis ja hirmul. Näiteks oli varjupaigas koer nimega Ziggi, kes ei usaldanud inimesi. Mina proovisin koera usaldust võita maiustustega. Mäletan hästi ühte vahetust, kui läksin Ziggi puuri juurde. Koer tuli mulle väga lähedale ja ma panin talle jalutusrihma kaela. Koer ehmus väga selle peale ja proovis end vabaks tirida. Sel hetkel sain aru, et ei tohi lasta jalutusrihmast lahti, sest kogu vaev, mida tegin usalduse võitmiseks, läheb muidu tühja. Hoidsin rihmast tugevalt kinni, rääkisin midagi vaikselt Ziggile ja andsin koerale aega maha rahuneda. Tulemus oli võrratu ja Ziggi tuli koos minuga puurist välja. Hiljem hakkas koer usaldama ka teisi varjupaigatöötajaid ja Ziggist sai meeldiv kaaslane jalutuskäikudel.

Minu unistus on, et koertel oleks varjupaigas olemas suurem tugi võrreldes praegusega. Loomade varjupaik pole päris kodu, kuid koer võtab omaks keskkonna, kus ta on pikemalt elanud. Koertele võiks varjupaigast jääda ilus mälestus.

Palun räägi lähemalt varjupaiga koertest, keda oled koolitanud!

Meil oli varjupaigas üks koer Laki, kes õpetas mulle, kui oluline on koera tähelepanelikult jälgida. Siis koer näitab, mida ta oskab. Kiirustamine on kõige suurem probleem. Koeraga tegelemiseks on vaja aega võtta. Mängisin teise koeraga palli, Laki nägi seda pealt ning soovis hiljem ka pallimängust osa saada. Laki oli väga omapärase välimusega koer ja natuke hirmuäratav. Tal olid kõik karvad püsti, värvuselt must-pruun-sinakas.

Kus Sa õppisid koerte koolitamist?

Õppisin seda koertekoolis Kratt.

Kuidas toime tulla kurja koeraga?

Mõned ütlevad, et koera eest ei tohi ära joosta. Mina ise olen kunagi küll jooksnud ja avastasin, et olen järsku puu otsas. Tegelikult koer mulle midagi ei teinud, aga tekitas hirmu. Minu vanatädi rääkis mulle, et kui teda tahtis kuri koer hammustada, siis ta võttis koeral keelest kinni. Seejärel kõndis koos koeraga tema omanikuni, kes keelas koera, loom rahunes maha ja läks eemale. Tädi elas mägedes, kus olid karjakoerad. Tänapäeval on asjad loomulikult muutunud ja varjupaigas me selliseid võtteid koerte peal ei kasuta ning usume, et õige muutus saabub läbi positiivse suunamise.

Kui varjupaigas üks koer mind hammustas, siis hiljem olukorda analüüsides sain aru, et tol hetkel käitusin ise valesti. Peale seda olukorda hakkasin palju lugema, uurisin koerte käitumise kohta ja hakkasin koertest paremini aru saama.

Millised lemmikloomad on Sinul kodus ja kui palju loomi?

Minul on kodus neli kassi ja kaks koera. Enamus loomi on võetud varjupaigast. Olen ise rohkem koerasõber, aga arvan, et kodus võiks olla vähemalt üks kass. Kassidel on kergem elu kui koertel, sest kassid on iseseisvad ega vaja inimest enda kõrvale nii palju. Koerad otsivad inimesega kontakti.

Mida Sulle vabal ajal meeldib teha?

Vabal ajal tegelen kunstiga. Ma joonistan seinte peale, eelkõige enda kodus. Joonistamise ajal saan kõigest puhata. Samuti tegelen puidutöö nikerdamisega. Näiteks tegin valmis ühe linnumaja. Kodus meeldib lugeda, hetkel on kõik raamatud koertest.

*Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2024/1 numbris. Autor: Kaidi Koort