Hispaaniast päästetud galgo Lola fotod: Katrin Lehtveer
Veebruar on käes ja kohe läheb Hispaanias lahti mõistusevastane julmus – jahikoerte hülgamine ja tapmine. Kusjuures tapatöö tuleb läbi viia võimalikult võikalt. Kuni sada tuhat koera ja seda igal aastal. Nii käib see juba sajandeid ja seega on mitte millegi eest tapetud juba miljoneid ja miljoneid ja miljoneid koeri. Ei hakka teile loetlema oksendama ajavaid piinamisviise, aga inimese aju on suuteline genereerima selliseid meetodeid, mida võiks leida vaid mõnest väljamõeldud õudusromaanist. Te ei taha neid teada – pesuehtne sadism ja enamasti liigitatakse taoliste tegude täideviijad peast korralikult segasteks, kes tuleb ühiskonnast kibekiiresti isoleerida.
Hullumajad paraku ülijulme Hispaania jahimehi täis ei ole. Miks siis ometi? Tegemist olevat nimelt “laialdaselt” aksepteeritud iidse tavaga, mille kohaselt tagavat koera julm tapmine järgmiseks hooajaks hea jahiõnne. Aeglasemad koerad teevad peremehele kohe sedavõrd häbi ja need tuleb karistuseks eriti julmal viisil surnuks piinata. Tegelikult leiavad pahatihti oma otsa ka väga tublid koerad, aga nende lõpp on lihtsalt kiirem ja vähem valuline. Teistel aga aeglane. Väga aeglane. Kindlasti peitub kurjajuur siiski taaskord ka rahas, sest koerte jahihooajavälisel ajal toitmine on uute loomade soetamisest kordades kulukam.
Arenenud Hispaanias ei oskaks taolisi asju kohe üldse oodatagi – tunduvad ju nii sõbralikud ja ka loomasõbralikud inimesed olema. Täiustavad muudkui loomakaitseseadust ning nii loomade kui jahikoerte kaitseks toimuvad tänavatel lausa miitingud, millest ühele sattusin saatuse tahtel isegi. Koertel sellest paraku tolku pole. Miks? Aga sellepärast, et kehtiva loomakaitseseaduse kohaselt pole jahi- ja töökoerad elushinged vaid omanikule kuuluvad „abivahendid“ teatavate toimingute läbiviimiseks. Punkt.
Õukei, juhtus viga ja parandage siis ära. Euroopas pole ju sellisele asja kohta, aga ikka ei tehta vajalikke seadusparandusi, sest jahimehed ja lausa kirglikust kütist kuningas isiklikult olevat kuulu järgi vastu. Ei tea kas see ka tõele vastab, aga käigu siis kuradile see eelkõige esindusfunktsiooni täitev julm kunn koos oma sadistlike tapakaaslastega ning tehku ülejäänud parlament protestihäält. Jääb ära, sest paraku on jahipidamine seal riigis vägagi populaarne, kaasates rahvast igast eluvaldkonnast ning tundub, et hispaania jahimeeste poolt võiks see julm tava jätkuda aegade lõpuni. Aga kui sama asja proovida inimestega? Seksuaalse naudingu saamise abivahend, mitte prostitutsioon. Mitte orjad vaid põllu- ja ehitustööde abivahendid, MIDA võiks vabalt koos labidatega samas kuuris ilma toitmata pidada.
Inimesel on veidramatest veidramaid tavasid ja arusaamisi olnud alates jumalatele ohverdamisest kuni laste tapmiseni välja. Üht teist jumalat kummardavad ühiskonnad usuvad tänapäevani, et naine kuulub mehele ja on loodud vaid mehe soovide täitmiseks. Mehel on lausa täielik õigus tal kasvõi nina otsast ära lõigata või suisa maha tappa kui too ei kuuletu või häbi teeb. Veel on neil kombeks naistel kliitorid ära lõigata, et litsiks ei läheks – traditsioonilise perekonna alustala olevat ja absoluutselt seaduslik värk. Väljaspool meie õigusruumi loomulikult. Võtab sõnatuks, eks ole? Meenutan, et praegu on 21.sajand. Eestist mitte eriti kaugel ja mitte väga ammu olevat tavaks olnud aga pulmas pruut korralikult läbi peksta, et naine ikka oma kohta teaks ja abikaasale alluks. Peeter Esimene keelanud selle ära ja käskinud hoopis pruuti suudlema hakata nagu Euroopas kombeks. Mõned hispaanlased väidavad, et taoline koerte kohtlemise komme on suisa sealse kultuuri lahutamatu osa ja sellest loobumine teeks kahju kogu ühiskonnale. Täielik jamajutt ja siis peaks ju ka Hispaania inkvisitsiooni taas ellu kutsuma – ajalooline traditsioon, usk ja kultuur käsikäes! Itaallaste rõõmuks võiks kultuuri ja traditsiooni sildi all taaslubada gladiaatorite mängud ning ristilöömise, koduses Eestis aga avalikud hukkamised vähemalt Tallinna raekoja platsil. Need igati vahvad ja toredad pereüritused tooks raudselt palju pealtvaatajaid, sest see sisemine nähtamatu iha jälkuste järele pole meist kuskile kadunud. Arvate, et ei läheks läbi? Ma pole enam sugugi kindel kui üheselt arusaadavaid seadusi ja arusaamisi nii erinevalt tõlgendada annab.
Eri rahvastel on kombeks süüa erinevaid taimi, vilju ja loomi. Meil on tavaks sead nahka pista ja loomad enne tapmist ikka uimastada. Teist usku rahvale on see vastuvõetamatult jälk komme. Meil söödavatest verivorstidest ja -käkkidest ei saa aga märksa suurem hulk inimesi aru. Pole nende asi, nagu pole ka meie asi asiaatidele öelda, et nad ei tohi koeri ja kasse toiduks kasutada. Küll on aga iga empaatiavõimelise inimese kohustus sekkuda kui seda tehakse väga julmal viisil. Eelmainitud tava kohaselt olid paljud kutsud-kiisud täiesti elus ja teadvuse juures kui neid nüliti, keeva vette visati või leeklambiga karvu eemaldati. See ei saanud jätkuda ja eelkõige Lääne kultuuriruumist tulenev hukkamõist on viinud selle tava ja koguni nende loomaliikide söömise taandumiseni. Hiinas käinute sõnul seda ikkagi veel esineb, aga rohkem mõnedes maapiirkondades ning üldse mitte nii massiliselt kui meedia teinekord kajastab. Seega välissurvest on kasu küll.
Maailma loomasõprade hukkamõistust on teadlikud ka hispaanlased. Verised härjavõitlused on jäänud minevikku, aga galgode ja podencode koha pealt pole nad veel murdunud. Järelikult tuleb ka siin survet jätkata. Huvitav, et Euroopa jahimeeste esindusorgani FACE tegelased on vait nagu kuldid rukkis, kuigi väidavad endid suured-suured loomasõbrad ja lausa looduskaitsjad olevat. Vabandan kui eksin, aga vähemalt mina pole küll kuulnud ega lugenud, et nad selle erakordselt julma tava karmilt hukka oleksid mõistnud. Paraku taolise tegevuse kasvõi vaikides tolereerimine toob kaasa kõikidele jahimeestele korvamatu mainekahju ning pole üldse oluline millises mandri otsas nad parasjagu elavad – ühed loomi vihkavad julmurid kõik ja kui nad juba inimese parimaks sõbraks peetava liigi koha pealt silma kinni pigistavad, siis kuidas nad siis veel teisi liike kohtlevad?
Härjavõitluse keelustamise teemadel võeti laialdaselt sõna ning seda kajastati kogu maailmas, aga Hispaania jahikoerte saatusest pajatavaid kirjatükke on kordades vähem. Loomulikult annavad asjaosalised parima, et ühtki lugu ei ilmuks, aga see vaikus on kuidagi kurjakuulutav ja kahepalgeline. 2016. aastal saatis endine prantsuse näitleja ja tulihingeline loomakaitsja Brigitte Bardot Hispaania kuningale personaalse kirja, et lõpetagu see julmus ära, aga uudistest nähtus, et monarh ignoreeris seda kirja ning ei reageerinud vähemalgi määral.
On ääretult imekspandav, et ka Euroopa Liidu tasemel seda teemat ei tõstatata või suisa välditakse. Muidu on ju vägevad ülereguleerijad ja toodavad kohati sellist jama, millest lihtinimesel raske aru saada on. Kas nad tõesti pole Brüsselis kuulnud või ei taheta lihtsalt kuulda? Hispaania on muidugi suur majandus ja omab ühenduses vägevat mõjujõudu, aga kas see annabki siis õiguse pesuehtsaks sadismiks loomade kallal? Võrdne kohtlemine eelkõige – ühendus määrab korralikke trahve riikidele kui need mõnda seadust oma territooriumil ei jõusta. Hispaania loomakaitseseadus võimaldab aga elushingi tahtmise korral “abivahenditeks” nimetada ning nendega käituda sellistel viisidel, mille eest mujal Euroopas kriminaalkorras karistatakse. Kus see õiglus siis on? Eesti sadistid ja ehk isegi mõned jahimehed tahavad ju ka ilma karistust kartmata oma koertel silmi välja torgata, neid auto järel lohistada, happega üle valada või elusast peast lõkkesse visata luude murdmisest rääkimata!
Seda viimast lauset võtke muidugi teatava irooniaga. On selline ütelus, mida taas ja taas korrutan: kurjus võidab siis, kui head mehed vaikivad ja midagi ei tee. Siiamaani pole selles küsimuses suurt midagi tehtud ja minu arust on käes kõige viimane aeg ka galgodele ja podencodele anda loomakaitseseaduses ettenähtud kaitse ning see elajalik julmus peab lõppema! See pole sugugi enam pelgalt vaid Hispaania siseasi. Toetudes isiklikule kogemusele tean, et loomade heaolu vähendavad seadused lähevad läbi ludinal, aga neid kaitsvad seadusparandusettepanekud takerduvad pikkadeks aastaks täiesti mõttetutesse aruteludesse. Ma siiski pole veel Euroopa liidu õigusruumi ja väärtustesse usku kaotanud ning loodan, et mingi suhteliselt väikese jahikamba sadistlikule eralõbule tehakse juba lähitulevikus lõpp. Äkki Eesti europarlamendi saadikud võtavad asja käsile? Vähemalt tõstataksid selle küsimusegi või on ka nende arust taoline koerte kohtlemine normaalne?
