Hundist kirjutatakse ja räägitakse Eesti meedias järjest enam. Süvenemata, kes täpselt, mida ütleb. Võib olla üpris keeruline mõista, milles asi täpselt on. Loomuses rõhutame, et eelkõige on inimestel endil oluline oma tegemised üle vaadata. Meil on vaja võimalikult palju tagasi tõmmata, loodusele ruumi (tagasi) anda ning leida võimalused, kuidas teiste liikidega koos elada ja planeedi hüvesid jagada. Oluline on tähele panna seda, kes ja miks midagi ütleb ehk millised huvid konkreetset kommunikatsiooni mõjutavad. Sõnumite sisu aitab mõista kommunikatsiooni taga olevate huvide eristamine ja mõtestamine.
Praegune hundihirmu külvamine on hea näide sellest, kui kerge on meie ühiskonda lükata kuristiku suunas. Sisepinget on ühiskonnas niivõrd palju, ent ühtehoidu aitavad suurendada vähesed. Ilmselt arvavad paljud meist, et ühiskonnana võiksime ja oskamegi manipulatsiooni läbi näha. Huntide teemalist kommunikatsiooni meedias jälgides aga näeb, mida on võimalik pidurite puudumisel teha. Kuuleme neid, kes meelega või kogemata vajutavad neid ühiskonnanuppe, mis külvavad hirmu ja näitavad vaenlasena kedagi, kes seda tegelikult ei ole. Tehnoloogia kasutamise oskus aitab sõnumi levitamisele suurepäraselt kaasa. Ja kuigi võiksime sellised meiega manipuleerimised läbi näha, näib, et me ei oska seda teha. Kui me aga ei oska teha seda täna olukorras, kus hunte on kogu Eesti peale kokku ligikaud 350, siis kuidas oskame teha seda juhul, kui tuleb päris vaenlane ja mitte põhjapoolkera kõige inimkartlikum loom nagu on hunti kirjeldanud hundibioloog L. David Mech?
Tartu Ülikooli terioloogid ehk imetajate uurijad on oma seisukohad hiljuti kirja pannud ja teinud seda faktiliselt, analüütiliselt, pikaaegsetele kogemustele ja kogutud andmetele toetudes. Nad kordasid Postimehes oma kahtlusi sellest, kas seni tehtud ulukite ohjamisotsused on alati olnud asjakohased ja nende kahtlusi süvendab praegune olukord nii suurkiskjate kui ka nende saakloomadega. Nad võtsid oma seisukoha kokku sõnadega: “Praktikas tähendab see seda, et ei tasu ilma täie kindluseta suurendada senises praktikas väljakujunenud sõraliste (ja ka kiskjate) küttimislimiite, sest sõralistest /…/ sõltub meie tippkiskjate käekäik. Vastasel juhul tekivad suurkiskjatel pöördumatud konfliktid inimese huvidega, mis omakorda suurendab survet neid veelgi küttida või halvemal juhul viib omakohtuni. Rääkimata sellest, et sellisel viisil ohjamist ei saa ka kõige parema tahtmise korral nimetada jätkusuutlikuks. Ilmselt oleks väga vajalik kaasata jahindusnõukogudesse ka ulukibioloogilise hariduse ja haritusega spetsialiste. /…/ nende vigade parandus, mis oleksid võinud tegemata jääda.”
Rahvuslooma ümarlaud kirjutas hiljuti vastulause Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) pöördumisele peaminister Kristen Michali poole. Ümarlaud räägib teaduspõhiselt hundihirmu tagamaadest ja sellest, milline loom hunt tegelikult on. “Hunditeadlase John Linnelli 2021. aastal avaldatud põhjalik analüüs eelnenud 18 aasta hundirünnakute kohta näitas, et marutaudivabadel aladel on hundirünnaku oht praktiliselt olematu. Internetis on Linnelli ja ta kolleegide uuring „Wolf Attacks On Humans: An Update For 2002–2020“ hõlpsalt kättesaadav. Linnell leidis praegusaja hundirünnakute kohta järgnevat: Põhja-Ameerikas ja Euroopas 18 aasta jooksul (2002-2020) esinenud hundirünnakute teadete hulgast tuvastati 12 tõestatud rünnakut 14 ohvriga, millest vaid 2 lõppes surmaga. Uuringualas elab ca 75 000 hunti (60 000 Ameerikas ja 15 000 Euroopas) kõrvuti sadade miljonite inimestega. Teadlased võtsid uuringu kokku sõnumiga, et hundirünnakutega seotud riskid on küll nullist kõrgemad, kuid kaugelt liiga madalad, et neid arvestatavaks ohuks pidada. Muuhulgas käsitleti Linnelli jt 2021. aasta uuringus ka Eestis paari aasta eest toimunud Hiiumaa juhtumit, mille puhul hundirünnak ei leidnud kinnitust.”
Ühiskonnana on oluline teadvustada, et erinevad jutud ja pealkirjad ei pruugi üldse olla faktiliselt kinnitatudki. Rahvuslooma ümarlaud selgitab hundi inimpelglikkust: “Sajanditepikkune süstemaatiline inimesepoolne sute küttimine, mis mingil perioodil viis Põhja-Ameerikas ja suures osas Euroopas hundi peaaegu väljasuremiseni, on muutnud hallhundi liigina äärmiselt inimkartlikuks (v.a polaarhundi puhul, keda pole sel määral kunagi kütitud). Seejuures on hundi inimhirm mitte vaid indiviidi eluperioodil õpitud, vaid geneetiline. Seda ilmestab fakt, et loomaaiahunte tuleb inimestega sotsialiseerida olenemata sellest, mitu põlvkonda esivanemaid on neil loomaaias elanud. Vastasel juhul on nad äärmiselt inimkartlikud ja sellest tulenevalt loomaaias kui inimesterohkes keskkonnas elades tohutus stressis. Hundibioloog L. David Mech on kirjeldanud hallivatimeest kui põhjapoolkera kõige inimkartlikumat looma. Susi on lausa nii kartlik, et kui leiab inimese oma uru juurest, hülgab ta pigem pojad, kui ründab inimest (erinevalt näiteks karust). Vähenenud inimhirmuga probleemhuntide juhtumeid esineb maailmas vaid erandjuhtudel üksikisendite puhul – näiteks olukordades, kus keegi on hunti toitnud, hundikutsikat on proovitud koduloomana üles kasvatada vms. Vähenenud inimhirmu “diagnoosimiseks” on kindlad kriteeriumid: potentsiaalselt ohtlikuks saab pidada hunti, kes talub korduvalt inimese lähedust 30 m kaugusel või veelgi lähemal. Siin aga on määravaks kriteeriumiks, et hunt saab aru, et tegemist on inimesega ja et inimene teda näeb. Pelgalt majade, traktorite või autode juures liikumine ei tähenda mitte inimhirmu puudumist, vaid majade ja sõidukite hirmu puudumist. Kui inimene neist väljub, põgeneb hunt enamasti, saba sorgus, metsa.”
Hundihirmu on meedias ikka külvatud, eriti enne hundijahi algusaega igal aastal. Sel aastal aga pani kohus hundijahi kinni ja pole seda veel lubanud avada. Hundijahi andis kohtusse Eesti suurkiskjad MTÜ ja kohus leidis, et enne kohtuotsust ei tohi hundijahti pidada. Varem on juhtunud, et sama vabaühendus on kohtusse andnud karude küttimisload ja kohus on otsustanud, et karujahiload anti välja õigusvastaselt. Karud aga olid selleks hetkeks juba kütitud. Euroopa Liidus võttis Berni konventsiooni alaline komitee vastu otsuse muuta hundi kaitsestaatust nii, et hunt ei kuulu enam rangelt kaitstavate loomaliikide, vaid kaitstavate loomaliikide hulka. Küll, aga hetkel kehtib Eesti huntidel Berni konventsioonist tulevevalt range kaitse, mis tähendab, et hundijaht sellisel viisil, nagu on praktiseeritud on seadusevastane. Vahepeal andis ka Euroopa Kohtu kohtujurist oma ettepanekud neljale küsimusele, mida Eesti riigikohus vabaühenduse initsiatiivil neilt küsis. Kuigi Eesti meedias on levitatud seisukohta justkui oleks kohtujurist andnud hinnangu Eestis toimuva hundijahi seaduslikkuse kohta, siis kuna seda kohtujuristilt ega Euroopa Kohtult ei küsitud, siis ta sellele küsimusele ka ei vastanud. Reaalsuses võib hoopis vastupidist välja lugeda nimelt, kohtujurist pööras just tähelepanu muuhulgas ka sellele, et seadustest tulenevalt on hunt Eestis rangelt kaitstav liik ja teda jahtida nii nagu tänaseni tehtud on keelatud.
Kokkuvõttes võib öelda, et hirmud on loomulikult reaalsed ja neid ignoreerida ei tasu. Kuid on oluline mõelda ja kindlasti ei peaks hirm defineerima otsuseid elude üle.
